Emotsionaalne kirjaoskus

Daniel Goleman, Emotional intelligence. Why it can matter more than IQ. London: Bloomsbury, 1996 (352 lk., ISBN 0747528306, £7.99)

Selles raamatus, mille on üllitanud Harvardi Ph.D. kraadiga mees, kes kirjutab aju- ja käitumisteadustest ajalehele The New York Times, on üks ja üsna jämedakoeline sõnum: IQ ei ole ainus, mis määrab ära inimese edukuse tema elus. Lisaks intelligentsusele on inimesel olemas emotsioonid, mis mängivad olulist osa selles, kuidas inimene tuleb toime ümbritseva maailmaga. Akadeemiline võimekus ei valmista inimest ette raskusteks, mida saatus võib tema eluteele veeretada. Kuigi kõrge IQ ei garanteeri rikkust, edukust ja õnne on meie (see tähendab Ameerika) kultuur klammerdunud akadeemilise edukuse külge, ignoreerides emotsionaalset intelligentsust, mis omab määravat tähtsust inimese saatusele (lk. 36). Tegelikult peale selle põhisõnumi teadasaamist saab teha vaid ühte kahest: skeptikud võivad imestada, miks Daniel Golemani raamat on bestseller, mida võib leida isegi Tallinna ja Tartu raamatupoodidest; ülejäänud, kes peavad ennast mittedogmaatikuteks, võivad imestada selle üle, et alles nüüd naudib avalikku tähelepanu mõte, mida nad on endaga alati kaasas kandnud.

Tundub, et isegi Eesti uimases intellektuaalses kliimas on IQ muutumas tundlikuks teemaks. Lõpuks on siia jõudnud Richard Herrnsteini ja Charles Murray (1994) raamatu “Kellukakõver” (The bell curve) kauge kaja. See on paks ja igav raamat, mida vähesed on lugenud, kuid mille kohta igaüks tunneb kohustust oma arvamust avaldada. Ma lugesin selle ligi 900-leheküljelise raamatu läbi ja kirjutasin Vikerkaare toimetaja Märt Väljataga palvel üsna põhjaliku ülevaate (Allik 1997), millest nagu hiljem selgus olevat võimalik välja lugeda minu sümpaatiat autorite ideede vastu (Väljataga 1997: 109). Sellega sattusin ma kohe konservatiivide põlatud parteisse. Kuigi IQ mõõtmist pole Eestis kuigi palju harrastatud, on vastaliste ühisrinne juba tugev. Nii kirjutas samas ajakirja numbris Jaak Kangilaski: “IQ usaldusväärsus on muidugi väga vaieldav. Näiteks on tuntud Harvardi teadlane S.J.Gould öelnud, et inimeste rühmitamine mingi ühe skaala järgi ei väljenda midagi muud kui sotsiaalseid eelarvamusi. 1971. aastal keelustas USA ülemkohus üldintelligentsi testid töölevõtmise alusena kui diskrimineerivad (erioskuste testid on muidugi lubatud). Peamine etteheide on olnud, et testide tegijad pole suutnud intelligentsust rahuldavalt defineerida” (Kangilaski 1997: 85). Muidugi oleks võinud nendes küsimustes peaaegu süütut eesti lugejat informeerida selles, et Gould on küll tuntud, kuid peamiselt oma poliitiliste, et mitte ütelda marksistlike, vaadete tõttu ning et testide tegijad ise pole kunagi eriti kurtnud intelligentsuse defineerimisraskuste üle. Märt Väljataga aga arvab, et IQ ja selle kasutusest tulenevad võimalikud järeldused “osutavad kultuurilis-moraalsele pimedale täpile stsientislikult meelestatud psühholoogia ja konservatiivse poliitika nägemisväljas” (Väljataga 1997: 112). Juhul kui IQ kontseptsioon ja praktika on “kultuurilis-moraalse nägemisvälja pime täpp”, siis võib igaüks, kes seda mingil viisil suudab halvustada, loota Prometheusi kuulsusele, vähemalt vaimuliberaalide seltskonnas. Daniel Goleman on seda soodsat konjunktuuri hästi tajunud: kui mitte arvestada tema positiivselt sõnastatud väited, siis on see kahtlemata veel üks õnnestunud IQ vastase liikumise manifest.

Goleman ei ole esimene, kes ei ole rahul sellega, et on olemas üks üldine andekus. Üldise andekuse idee pärineb 1904. aastast, millal Charles Spearman leides viisi, kuidas saab vaimset võimekust jagada kaheks teguriks: üks, mis avaldub kõigis arukust nõudvates ülesannetes (g-faktor) ja teine, mis määrab ära edukuse vaid ühes kindlas tegevuses ja ülesandes. See mõte ei meeldinud aga teisele psühhomeetria rajajale Louis Thurstone’ile, kes kahtles ühes üldises, kõiki inimtegevusi mõjutava vaimse võime olemasolus. Thurstone pakkus alternatiivina välja, et on olemas vähemalt kuus üksteisele taandamatut algvõimet (Thurstone oli muuseas esimene, kes pakkus välja mõtte viiest fundamentaalsest isiksuse omadusest). Hiljem Thurstone küll revideeris oma seisukohta nõustudes sellega, et kõik erivõimed sisaldavad suuremal või vähemal määral üldist andekust, mis näitab kuidas inimene tuleb toime keeruliste olukordadega, saab aru komplitseeritud ideedest ja suudab teha arukaid otsustusi. Sellele vaatamata on võimete paljususe idees midagi ligitõmbavat. Howard Gardneri (1983) ‘Mõistuse raamid’ (Frames of mind) on kõige tuntum viimase aja tormijooks monoliitse IQ kontseptsiooni vastu. Gardneri argumendid tunduvad olevat üsna veenvad. Mozart oli muusikas geenius, kuid vaevalt oleks ta saanud Wechsleri testis või SAT-is piisavalt palju punkte, mis lubanuks tal näiteks pääseda mõnda Ameerika eliitülikooli. Oliver Sacks kirjutab vaimselt alaarenenud poisist, kes teadis peast üle kahe tuhande ooperi (Sacks 1995: 222). Kuna muusikategemist peetakse väärtuslikuks oskuseks, siis tundub see olevat selge näide, et midagi olulist ja väärtuslikku jääb väljapoole seda, mida saab mõõta IQ testidega. Lisaks muusikale on Gardneri arvates isoleeritud intelligentsuse saarekesteks, mis võivad seista eraldi üldisest IQ emamaast, veel näiteks ruumiline kujutlusvõime, liikumine ja suhtlemine. Suhtlemine ehk sotsiaalne intelligentsus seisneb võimes mõista teisi inimesi, aru saada, mida nad soovivad ja seda, kuidas nendega hästi läbi saada. Edukad müügimehed, poliitikud, õpetajad ja arstid on suure tõenäosusega inimesed, kellel on tavalisest kõrgem sotsiaalne intelligentsus. Tundub, et Golemani emotsionaalne intelligentsus on praktiliselt seesama, mida Gardner nimetab sotsiaalseks intelligentsuseks.

Ulric Neisser, kes kunagi andis oma raamatuga nime kognitiivsele revolutsioonile psühholoogias, on öelnud väga täpselt: “Need oskused, mida Goleman oma raamatus kirjeldab, kujundavad kindlasti olulisel määral inimese elu, kuid nad ei võida midagi sellega, kui neid nimetada üheks intelligentsuse alavormiks” (vt. Sleek 1997: 25). Terve mõistus ütleb, et loomulikult on Neisseril õigus. Sama edukalt võiks hakata elavat peristaltikat ja tõhusat seedimist nimetama füsioloogiliseks intelligentsuseks. Tõepoolest pole kuulda olnud, et seedimishäired käiksid kaasas eranditult madala intelligentsusega. Järelikult on seedimine midagi sellist, mida traditsiooniline IQ ignoreerib, kuid mis ometi oluliselt mõjutab inimese elukäiku. Analoogia põhjal võiks ka kehalist tublidust hakata nimetama motoorseks intelligentsuseks, nagu seda Gardner teebki, ja oskust oma tundeid valitseda emotsionaalseks intelligentsuseks, nagu seda üritab teha Goleman. Psühholoogide seas aga pole kuigi palju neid, kes arvaksid, et intelligentsus mõjutaks selliseid isiksuse omadusi, nagu näiteks emotsionaalne stabiilsus. Cattell (1957: 871) oli selles suhtes erand, kes arvas, et üldine võimekus on sedavõrd hõlmav, et sellest pole võimalik vabaneda isegi siis, kui sooviks on mõõta mõnd tõeliselt “isiksuslikku” omadust sõltumata vaimsest võimekusest. Tõepoolest, esmapilgul on raske kujutleda, et kõrge IQ ei soodustaks mingil viisil inimese huvisid, vaimset avatust või siis meelekindlust. See arutelu tunduks igati veenev, kui poleks suurt hulka empiirilisi uuringud, mis vastupidiselt ootustele pole kunagi leidnud märkimisväärseid seoseid isiksuse testide ja IQ näitajate vahel. Nende tööde põhjal tegi Eysenck (1994) järelduse, et isiksus ja intelligentsus on kaks sõltumatut ja omavahel vähe seotud nähtust. Huvitav on märkida, et ka eestlaste IQ ei korreleeru oluliselt ühegi põhilise isiksuse omadusega, nagu ekstravertsus, neurootilisus, avatus, meelekindlus ja sotsiaalsus (Allik & Realo, 1997). Tasub meelde tuletada, et neurootilisuse all mõeldakse tavaliselt inimese kalduvust üle elada negatiivseid emotsioone ja emotsionaalse stressi mittetalumist. Inimesed, kellel on madal neurootilisus on seevastu rahulikud, tasakaalukad ning suudavad taluda emotsionaalselt pingestatud olukordi. Kui kasutada Golemani väljendit, siis on mitteneurootikute puhul tegemist emotsionaalselt kirjaoskajatega (lk. 229). Kui aga Golemani emotsionaalne intelligentsus ei ole midagi muud kui neurootilisus või üks selle avaldusvorme (kalduvus ängistusele, kontrollimatu impulsiivsus, emotsionaalne haavatavus jne.), siis pole tema kontseptsioonis kuigi palju uut, mida psühholoogia poleks juba ammu teadnud. Kõik tõsiselt võetavad andmed näitavad aga seda, et emotsionaalne tasakaal (mitteneurootilisus) ei sõltu inimese vaimsest võimekusest: tasakaalukas võib olla nii rumal kui ka tark inimene. Paistab, et Goleman tahab korraga kahte teineteist välistavat asja: esiteks seda, et emotsionaalne toimetulek oleks midagi erinevat intelligentsusest ja kohe seejärel seda, et emotsionaalne toimetulek kannaks intelligentsuse nime.

Minu arvates on ‘Emotsionaalne intelligentsus’ halb raamat, milles pole kuigi palju uut. Isegi emotsionaalse intelligentsuse mõiste on laenatud. Selle võtsid aktiivsele kasutusele Peter Salovey ja John Mayer, kes aga psühholoogide seas ei saavutanud kuigi suurt edu. Golemani taiplikkus avaldub eelkõige selles, et ta taipas apelleerida mitte kitsale professionaalide rühmale, vaid laiadele rahvamassidele. Kuid ka populaarse psühholoogilise raamatuna on ‘Emotsionaalne intelligentsus’ igav. Mulle tundub, et Golemanil jääb puudu just intelligentsusest selle traditsioonilises tähenduses, mis teeb näiteks Oliver Sacksi menuraamatud isikupäraselt kordumatuteks ja meeldivateks. Kuigi Oliver Sacksi ‘Ärkamine’ (Awakening) ja ‘Mees, kes pidas oma naist mütsiks’ (The man who mistook his wife for a hat) on teinud temast Hollywoodi tähe, ei ole teda kunagi piinlik lugeda. See, mida ta kirjutab psühholoogiast, psühhiaatriast, neuroloogiast või siis botaanikast on alati piisavalt täpne ja ei lähe vastuollu tõega. Golemani kohta seda kahjuks ütelda ei saa. Piinlik on lugeda, kuidas Gardneri mõnele lihtsale mõttele viitamise asemel mõnes tema hästi tuntud raamatus, peab Goleman tingimata uhkustama sellega, et ta on teinud Gardneriga intervjuu The New York Times Education Supplement’i jaoks. Samuti on tekstis palju pretensioonikaid üldistusi, diletantlikke kommentaare ja saamatuid interpretatsioone. Uhesõnaga kõike seda, mida võiks nimetada psühholoogiliseks kirjaoskamatuseks.

Paljudes ringkondades on reduktsionism paha sõna, mida tihti seostatakse nendega, kes IQ mõõtmist propageerivad. Iga vähegi keerulisem nähtus on lammutamatu tervik, mida ei saa osadeks jagada. Nähtuse taandamine osadeks või veelgi hullem üheks skaalaks näitab taandaja vaimset piiratust, suutmatust näha asja tervikuna. Kuigi Goleman näib esimesel pilgul kuuluvat just sellesse eliiti, kes näeb puude taga metsa, kasutab ta ometi kõige labasemaid reduktsioone. Kuna läbini psühholoogilised seletused tunduvad olevat väheveenvad, siis on Goleman valinud kõik oma seletused ajumütoloogiast. Näiteks ei kõnele Goleman raevu anatoomiast mitte ülekantud, vaid sõna otseses tähenduses. Nii nagu Paul Broca avastas omal ajal kõnekeskuse, nii on Goleman endale avastanud emotsioonide keskuse, milleks on mandeltuum (amügdala). Kui ütelda, et mandeltuuma seose kohta emotsioonidega on pikka aega kogutud andmeid, siis poleks see kuigi veenvana kõlanud. Löövuse huvides on Goleman seadnud kokku järgmise lause: “Joseph LeDoux New Yorgi ülikooli neuroteaduste keskusest oli esimene, kes vastas mandeltuuma võtmeosa emotsionaalses ajus” (lk. 15). LeDoux ei ole ainus, kellele on Goleman omistanud revolutsioonilisi avastusi: selles raamatus on teisigi triviaalseid ja ammu tuntud fakte, mida Goleman esitleb hiljuti tehtud suurte avastuste pähe. Seega oleks LeDoux justkui väitnud seda, et inimese ajus mitmeid arvuteid, kuid see ainus, mis tegeleb emotsioonide väljaarvutamisega, asub mandeltuumas. Vaatasin igaks juhuks üle, mida LeDoux (1994) ise asja kohta arvab ja sattusin kohe tema hoiatusele, et mandeltuuma ei tuleks vaadelda “universaalse emotsioonide kompuutrina” (lk. 219). LeDoux arvates on üsna usutav, et mandeltuumas kirjutatakse valmis suur osa hirmuga seotud programmist, kuid teised emotsioonid võivad pärineda hoopis muudest aju osadest. Mõistagi ei pea ta ennast mandeltuuma funktsioonide avastajaks. H.Klüver ja P.Bucy kirjeldasid juba 1937. aastal nähtust, mida nad nimetasid “psüühiliseks pimeduseks”, mis tulenes katseloomade mandeltuuma purustamisest. Võrdlus originaaliga näitab, et Goleman suhtub oma teadmiste allikatesse üsna vabalt ja kohati isegi loovalt. Nii seab ta loetu põhjal kokku mitmeid põnevaid stsenaariume selle kohta, kuidas ajus asjad “tegelikult” toimuvad. Näiteks kõmmutas Bobby Crabtree oma tütre maha sellepärast, et amügdala töötleb meeltelt saadud andmeid enne seda, kui need jõuavad ajukoorde, mis tingiski sellise tormaka ja mõtlematu tegutsemise (lk. 18). Murdvaras Richard Robles tappis ägedushoos kööginoaga Newsweek’i kahekümneüheaastase reporteri Janice Wylie, kuna mandeltuum “kaaperdas” lühikeseks ajaks tema ajukoore ja võttis juhtimise enda kätesse (lk. 14). Kui arendada seda loogikat edasi, siis ei tuleks elektritoolile saata õnnetu Richard Robles, vaid hoopis tema mandeltuum peaks sattuma kirurgi noa alla. Kogu raamatus kasutab Goleman tegelikult vaid ühte ja sama võtet: järjekordne ajalehe politseinurgast võetud sündmus on saanud endale ammendava seletuse, juhul kui õnnestub kokku seada muinasjutt, milles lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi asemel on tegelasteks mandeltuum, ajukoor, adrenaliin või enkefaliin.

Kuigi Oliver Sacks kirjutab ohjeldamatult palju ja peaaegu maniakaalselt, on iga tema lause tagant äratuntav Oliver Sacksi karismaatiline natuur. Golemani raamat on seevastu peaaegu anonüümne. Ma ei oska täpselt ütelda, millest see anonüümsus tuleneb, kuid üheks põhjuseks on kindlasti need magedad ajalehelood, mis masendava järjekindlusega alustavad raamatu igat uut lõiku. Muidugi on õpetlik lugeda Gary ja Mary Chauncey kohta, kes oma uppumise hinnaga päästsid ratastooli aheldatud tütre või siis juba mainitud Bobby Crabtree’st, kes kogemata lasi varga pähe maha oma neljateistaastase tütre Matilda. Ma julgen arvata, et Golemanil on isegi vastav kataloog, kuhu ta hoolikalt korjab selliseid lugusid. Paraku pole Goleman eriti hoolikas olnud nende ümberjustamisel oma kogumistehnika traagelniitide varjamisega, mis tekitab tunde, et kõik need lood on kindlate vahedega teksti lisatud vaid selleks, et hoida kinni lugejale tähelepanu talle harjumuspärase lektüüriga.

Raamat kaotaks vähemalt poole oma mõjust ja populaarsusest kui Goleman oleks asju nimetanud oma õigete nimedega. Golemani tugevaim külg on kõlavad metafoorid: “afektiivne pimedus”, “emotsionaalne kirjaoskamatus”, “emotsionaalne intelligentsus”, “neuronaalne kaaperdamine” (neural hijacking), “depressiooni lühiühendus”, “emotsionaalne täiendõpe”, “toksilised mõtted” jne. Ilmselt sobib ka Väljataga “kultuurilis-moraalse nägemisvälja pime täpp” hästi sellesse metafooride ritta. Ma ei ole mingil juhul retoorika vastu. Kindlasti on kirjaoskus, kaaperdamine ja toksilisus tuntud-teada asjad, mis aitavad piltlikumaks muuta seda, mis toimub inimese hinges või ajus. Kuid nagu politseikroonikast laenatud näidete puhul on siin kodutöö liialt selgelt läbinähtav. Ma ei tea, kuidas on teiste lugejatega, kuid mulle meenutab Goleman kalameest, kes valib hoolikalt landikogust konksu, arutledes selle üle, millise peale lugeja võiks kõige paremini näkata.

Ma loodan, et mul õnnestus nende paari näitega selgitada, miks ma ei ole Golemani raamatust eriti kõrgel arvamusel. Ma võin küll eksida, kuid tundub, et emotsioonide vastu ei tunne Goleman huvi niivõrd siirast uudishimust, vaid pigem ärilistel kaalutlustel. Ilmselt lugedes Howard Gardnerit või kedagi teist populaarset IQ vastase liikumise ideoloogi sai Goleman aru, et tegemist on teemaga, mis huvitab nii publikut kui ka massimeediat. Kuna Salovey ja Mayer olid kauba praktiliselt juba valmis teinud, siis jäi Golemanile vaid ligitõmbava pakendi leidmine ja löövate reklaamsõnade väljamõtlemine. Tõepoolest ainuüksi pilt sellest, kuidas tilluke mandeltuum vallutab tormijooksuga kogu ajukoore vääriks Hollywoodi produtsentide tähelepanu. Nagu me klassikast mäletame, muutub idee reaalseks jõuks siis, kui ta suudab haarata rahvamasse. Ei pea omama erilist läbinägelikkust, et näha Golemani raamatu taga emotsionaalse kirjaoskamatuse kaotamise suurejoonelist ja tulutoovat programmi. Raamat on vaid süütu eelmäng, mis paneb ühiskonnale diagnoosi. Diagnoosi järel tulevad lahked inimesed, kes lubavad mõõduka tasu eest aidata hädas olijaid. Eriti kaitsetu rühm on lapsevanemad, kes satuvad kohe paanikasse, kui kuulevad, et nende lapsed on afektiivselt pimedad ja emotsionaalselt kirjaoskamatud. Pole raske tõestada, et algebra, keemia ja füüsika pole hoopiski kõige tähtsamad ained, mida lapsed peaksid koolis õppima. Kindlasti on ka pedagoogide seas kollaborante, kes on valmis väitma, et tavalise kirjaoskuse kõrval on palju olulisem emotsionaalse kirjaoskuse õpetamine. Hiljutine APA Monitori number juba teatabki, et Golemani raamatu järgi on alanud emotsionaalse kirjaoskamatuse likvideerimise kursused, mis õpetavad, kuidas lahendada konflikte, kuidas kasvatada endas empaatiat ja kuidas õppida oma emotsioone haldama (Sleek 1997: 25). Ka Golemani raamatu lisa E pakub ‘Mina-teadust iseõppijale’ (harjutused emotsioonide haldamise, toimetuleku ja empaatia treenimiseks) ja lisa F loeb üles Ameerikas tegutsevaid emotsionaalse täiendõppe programme, mis ei paista mitte millegi märkimisväärse poolest erinevat Aleksander Pulveri toimetuleku õpetusest. Võib üsna kindel olla, et peagi ilmuvad tõsised uurimused, mis näitavad, et koos omandatud emotsionaalse kirjaoskusega paranevad ka matemaatika hinded ja väheneb kirjavigade hulk emakeele kirjandis. Lõpuks huvitab mind ainult see, kes on see taiplik, kes hakkab eestlastele õpetama emotsionaalset kirjaoskust.

Viited

Allik, J. (1997). Mida vaimueliit ei taha endale tunnistada? Vikerkaar, 4-5, 89-96.

Allik, J. & Realo, A. (1997). Intelligence, academic abilities, and personality. Personality and Individual Differences (in press).

Cattell, R.B. (1957). Personality and motivation structure and measurement. New York: World Book.

Eysenck, H.J. (1994). Personality and intelligence: psychometric and experimental approaches. - R.J.Sternberg & P.Ruzgis (Eds.) Personality and intelligence (pp. 3-31). New York: Cambridge University Press.

Gardner, H. (1983). Frames of Mind: the theory of multiple intelligence. New York: Basic Books.

Herrnstein, R.J. & Murray, C. (1994). The bell curve. Intelligence and class structure in American life. New York: Free Press.

LeDoux, J.E. (1994). Cognitive-emotional interaction in the brain. - P.Ekman & R.J.Davidson (Eds.) The nature of emotion: fundamnetal questions (pp. 216-223). New York: Oxford University Press.

Kangilaski, J. (1997). Mustast rassist ja tema kunstist. Vikerkaar, 4-5, 77-89.

Sacks, O. (1996). An anthropologist on Mars. New York: Vintage Books.

Sleek, S. (1997). Can ‘emotional intelligence’ be taught in today’s schools? APA Monitor (June), 25.

Väljataga, M. (1997). Ameerika tume pool. Referaat The New York Review ja teiste ajakirjade põhjal. Vikerkaar, 4-5, 97-112.