See lugu ilmus 11. oktoobril 1999. a. ajalehes Sirp: http://www.sirp.ee/Arhiiv/08.10.99/Sots/sots1-5.html.
Valle-Sten Maiste ja Jaanus Adamson esitasid küsimuse “Kuidas armastada Freudi ka pärast Allikut” (Sirp, nr. 33 (2786), lk. 18, 17. september 1999; http://www.sirp.ee/Arhiiv/17.09.99/Varia/varia1-2.html) Nende omavaheline kahekõne meenutab väljavõtet püha inkvisitsiooni istungist, kus ketseriks osutub nende ridade kirjutaja. Milles on süüdistused? Kokkuvõtvalt järgmised:
Freudi raamatu järelsõna tekitab sügavama mõistmise asemel vaid hämmingut ja nõutust. Seal ei pöörata tähelepanu sellele, millega Freud tegeles, vaid tema isikule. Allik võitleb väljamõeldud Freudiga, mida kusagil ei esine või kui esines, siis ehk sajandi alguspoolel või veelgi varem. Positiivse müüdi asemele konstrueerib Allik negatiivse ja paranoilise müüdi Freudist kui Óarlatanist, perverdist ja fantasöörist. Psühhoanalüüsi ja -teraapia võimaluste ning piiride analüüsi asemel on tulemuseks lahmakas kasutut ja monotoonset teksti, mis annab kahetsusväärset ainet Eesti Ekspressi naljarubriigile. Järelsõna rikub noorsugu purustades nende vaimse elevuse ja pingestatuse, ilma milleta on Freudi raske edasi armastada. Rohked tsitaadid on toodud kontekstivabalt ja ilma mõtestava ümbruseta, mis muudab järelsõna sentimentaalseks kultuurilooliseks referaadiks. Samal ajal kui eesti kultuuriline maastik lausa nõuaks intellektuaalse diskursuse mitmetahulisust, ilmutab ülimat institutsionaalsust omav isik selle diskursuse suhtes suurt ignorantsust, jättes sellega täitmata ülikooli õppejõu kohuse sekkuda ka ühiskondlikku ja kultuurilisse ellu laiemalt ja eelistab sellele silmamoondajate koolitamist PR-firmade ja personaliosakondade jaoks. Freudi kommentaarid ei hari kuidagi neid inimesi, kes Freudi lugedes tunnevad ennast haigena.
Nagu võib toodud kokkuvõttest lugeda, pole mulle kuigi palju TÕE vastu eksimist süüks pandud. Kui siis ehk ainult seda, et minu maalitud pilt psühhoanalüüsist ei ole kuigi ajakohane. Samuti olevat Freudi isiku käsitlus väär: ilmselt pole Freud kunagi võltsinud andmeid ega olnud patsientidega ebadiskreetne.
Ma pole mingil viisil varjanud, et minu jaoks esindab “kanoonilist” Freudi Ernest Jones’i kolmeköiteline elulugu, mille viimane köide ilmus 1957. aastal. Seda daatumit saab vaid väga tinglikult nimetada “sajandi esimeseks pooleks”. Ma ei pea ennast psühhoanalüüsi asjatundjaks. Seepärast tuginesin viimase aja olulisematele uurimustele Freudist ja psühhoanalüüsist: Henri Ellenberger (1970), Jeffrey Moussaieff Masson (1984), Peter Gay (1988), Frank Sulloway (1992), Allen Esterson (1993), John Kerr (1994), Frederick Crews (1995), Max Scharnberg (1996), Malcolm Macmillan (1997) ja Paul Ferris (1997). Neist kolm esimest - Ellenberger, Masson ja Gay - kohe kindlasti armastavad või vähemalt kunagi armastasid Freudi. Minu kujutatud portree Freudist ja psühhoanalüüsist erineb vähe sellest, mida mainitud tööde põhjal võib endale luua. Vaadates mainitud uurimuste ilmumisaastaid, on ilmne liialdus, et Freudi portree on sajandi algusest pärit fantoom. Pole ka mingi paranoia kõnelda Freudi ebadiskreetsusest. Isegi Freudile truu Ernest Jones oli sunnitud kõnelema Freudi “legendaarsest ebadiskreetsusest”. Andmete võltsimise süüdistuse esitas Masson, kes oli Freudi perekonna usaldusisik ja tema salajase arhiivi juhataja. Kahjuks ei nimeta Maiste ja Adamson seda, mille põhjal on nad mind tõe moonutamises süüdistavad. Nad ei too ühtegi konkreetset näidet. Julgen arvata, et küsimus ei olegi nii väga tões vaid hoopis USUS. Süüdistuse tuum on noorte inimeste usu õõnestamises, kasutades selleks kurjasti ära oma ametikohta. Ma peaksin olema meelitatud, et mulle omistatakse kultusasja halvustamist ja sellest tulenevat hukatuslikku mõju noortele hingedele, mis seab mind Sokratesega ühele pulgale.
Ilmselt pole Maiste ja Adamsoni esinemise ajendiks mitte tõde, vaid armastus. Minu rängim süü näib seisvat selles, et ma tegin Freudi raamatu järelsõnaga kahju mingile asjale, mida Maiste ja Adamson armastavad ja mida nad on valmis kogu hingega kaitsma. Mis asi see on, mida Maiste ja Adamson kaitsevad? Nende dialoogist ilmneb, et see õrn objekt, mis nende hoolt vajab, on meie vabariigi “kultuuriline maastik”. Kui ma päris pime ei ole (Märt Väljataga ongi juba Vikerkaares, 1997, 4-5, lk. 112 oletanud “kultuurilis-moraalse pimeda täpi” olemasolu minu “stsientislikult meelestatud psühholoogia ja konservatiivse poliitika nägemisväljas”), siis seda kultuurimaastikku iseloomustab eelkõige eriline intellektuaalne ja vaimsest elevusest pingestatud atmosfäär, diskursuse pinnavormide mitmekesisus ning nende kaitstus välise (eriti teadmistel ja põhjalikul uurimusel põhineva) kriitika eest. Mitte iga diskursus ei sobi sellesse kultuurimaastikku. Kindlasti ei kuulu sinna arvustatav Freudi raamatu järelsõna, mis on lihtsustatud, labane ja ei valda “spekulatsioonide ilu lihtsalt ja vabalt nautimise kunsti” (Adamson).
Ajaloos on juhtunud ka varem, et publitsistika võtab endale funktsiooni, mida ta ei suuda kanda - kultuuri üldkeele universaalse funktsiooni. Juri Lotman osutab ühe iseloomuliku näitena vene kirjandusele, mis võttis enese kanda rolli, millel keskaja kultuuris oli eetilis-sakraalne iseloom. Tundub, et Maiste ja Adamson on jõudnud arvamusele, et veidi hämar ja diletantlik esseistika, mida nad nii kõrgelt väärtustavad, moodustabki kultuuri üldkeele, mille kaitsjateks ja korravalvuriteks nad ennast pakuvad. Mul ei ole midagi spontaanse mõttelennu vastu, juhul kui sellega ei taheta asendada kogu humanitaarset ja sotsiaalset mõtlemiskultuuri. Kuigi esseistikal ja publitsistikal on igas ühiskonnas oma kindel osa, sõltub kultuuritundmise sügavus ikka eelkõige teadmistest, algallikate tundmisest ja üldisest haritusest. Kõike seda saab saavutada vaid süstemaatilise uurimistöö, kestva pühendumise ja professionaalse suhtumisega.
Maiste ja Adamsoni dialoog on minu meelest näitlik õppetund sellest, et asjaarmastajalikust entusiasmist siiski ei piisa, et mõista, mida mida üks või teine sündmus tähendab. Kahekõne jätab mulje, et meil on lademetes Freudi tõlkeid ja minu kirjutatud kommentaarid võistlevad kümnekonna teise eesti keeles kättesaadava Freudi interpretatsiooniga. Tegelikult on tegu kolme Freudi oluliseima teoreetilise töö (“Tungid ja tungisaatused”, “Teadvustamatu”, “Mina ja Miski”) esmaväljaandega, mis ilmusid alles 60 aastat peale autori surma. Peale Alo Jüriloo ja Vaino Vahingu kümneaastatagust loengute seeriat Vikerkaares pole eesti keeles psühhoanalüüsi kohta üldse midagi vähegi arvestatavat kirjutatud. Kultuurisündmuseks on ka tõlke (Anne Lill) märkimisväärne kvaliteet, mis võiks veidigi parandada meil levinud lohakat keelekasutust. Näiteks kasutavad Maiste ja Adamson jätkuvalt eksitavat “mitteteadvuse” mõistet. Mitteteadvus võib olla ükskõik, mis ei ole teadvus (näiteks teekann). Freudi Unbewußte tähistab ikka vaid kindlaid teadvuse seisundeid, mitte suvalisi asju. Huvi peaks pakkuma ka Platoni Phaidrose (Lisa D) tõlge, mille eesmärk oligi just ilmutada Freudi “esilekerkimise loogikat õhtumaises vaimuloos” (Maiste). Tõepoolest, vaimu harimine ei tohiks kunagi paha teha. Vähemalt aitaks see vältida selliseid piinlikke eksitusi, nagu see hiljuti juhtus Hasso Krulliga, kes väitis, et saksa keeles puudub sõna objektidesse libiidopaigutuse ehk nende ihaldamise tähistamiseks (Keel ja Kirjandus, 1999, nr. 9, lk. 594). Tegelikult on objektipaine (Objektbesetzung) Freudi süsteemi kesksemaid termineid (lk. 68 jj.), mille ümber keerleb tõlgitud artikli “Teadvustamatus” peamine mõttelõng.
Ja siiski julgeksin väita, et tõlkele lisatud kommentaaridel ja selgitustel on ka oma iseseisev väärtus. Kui ei meeldi suhtumised ja hinnangud, siis võib ju lugeda 80 lehekülje pikkust (lk. 236-317) ülevaadet psühhoanalüüsi peamistest mõistetest ja kontseptsioonidest. Ma pole ka tuttav mõne teise nii ulatusliku ja kultuuriloolise taustaga Freudi elu puudutava kronoloogiaga, mis on toodud lisas B. Ka nende peale, kes ennast Freudi lugedes haigena tunnevad on mõeldud. Lisasse C on kokku kogutud 10 olulisemat haiguslugu, mida Freud on oma teostes üldse käsitlenud.
Ilmselt on mul dialoogi autoritest erinev arusaam eesti kultuurimaastikust ja selle harimisest: loodetavasti on selle raamatu tulemusel tekkinud eestikeelne portree Freudist veidi usutavam ja rohkem sarnane sellele, millisena teda ülejäänud haritud maailm tunneb - inimesena, kes vaatamata valestimõistmisele ja ülehindamisele, on rohkem kui keegi teine muutnud XX sajandi Lääne tsivilisatsiooni mõttelaadi.
Jüri Allik