Allik, J. (2002). Kes kardab Virginia Woolfi? Akadeemia, 14 (10), 2408-2422.

Kes kardab Virginia Woolfi?

Jüri Allik

Who’s afraid of Virginia Woolf, Virginia Woolf, Virginia Woolf, Virginia Woolf. Who’s afraid of Virginia Woolf, so early in the morning.

Edward Albee

Vaimu ja võimu kokkupõrge

Vaimu ja võimu suhted on igas ühiskonnas delikaatsed. Isegi demokraatliku korraldusega riigis ei pruugi need suhted olla püsivalt harmoonilised. Kuigi võim peab tunnistama vaimu piiramatut vabadust teaduslikuks uurimiseks, tulevad vahendid, millega seda uurimist teoks saab teha ikka riigi eelarvest, mis sunnib seadusandjaid aeg-ajalt kahtlema (ja õigusega), kas näiteks teadlased kulutavad otstarbekalt maksumaksja raha. Mõnikord näivad aga teadustöö tulemused olevat otse karjuvas vastuolus terve mõistusega või poliitilise programmiga, millesse mingi poliitiline fraktsioon usub ja mida ta teostab. Sellisel korral võivad poliitikud hakata arvama, et tegemist on rämpsteadusega, mis ei püüagi välja selgitada tõde vaid järgib mingit muud nende arvates ühiskonnale kahjulikku huvi. Mitte sageli, kuid siiski piisavalt tihti, viib see vaimu ja võimu kokkupõrkele.

Kõike seda, mis toimub ainsas järelejäänud üliriigis jälgib ülejäänud maailm valvsa huviga. Oleks ju naiivne arvata, et kui näiteks Ameerika Ühendriigid ise ei järgi inimõigusi ja rahvusvahelisi leppeid, siis see ei mõjuta üldist olukorda maailmas ja teiste riikide suhtumist õigustesse. Juhul kui Ameerika Ühendriikide seadusandja üritab piirata oma teadlaste sõnavabadust, siis avaldab see paratamatult mõju kogu maailma teadusele, milles Ameerika domineerib nii või teisiti. Alljärgnev on ülevaade ühest omapärasest pretsedendist, kus 535 Ameerika Ühendriikide Kongressi liiget peaagu üksmeelselt kuulutasid oma resolutsiooniga valeks tulemused, mis olid avaldatud ühes kõige prestiižikamas teadusajakirjas. Miks oli Kongress nii hirmul?

Rind’i juhtum

1998. aasta juulis ilmus psühholoogia ühes vanimas ajakirjas Psychological Bulletin artikkel, mis oli pühendatud laste seksuaalse väärkohtlemise (child sexual abuse) psühholoogilistele tagajärgedele (Rind, Tromovitch, & Bauserman, 1998). Iga psühholoogi unistus on selles ajakirjas artikkel avaldada, kuna tegemist on ühe kõige paremaga umbes 300 maailmas ilmuva psühholoogia ajakirja seas, mille mõjukuse tegur on ligikaudu 6,8 (tavaliselt võitlevad ajakirjad selle eest, et jõuda tegurini üks). Avaldamine selles ajakirjas on aga raske, kuna ainult iga viies sellele ajakirjale saadetud artikkel suudab läbida eelretsenseerimise sõela ja ilmub lõpuks trükis. Psychological Bulletin’i üheks iseärasuseks on see, et seal ei avaldata originaaluuringuid. See Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) ajakiri on spetsialiseerunud ülevaadete avaldamisele, mille hulgas viimasel ajal naudivad erilist populaarsust nn. meta-analüüsid. Inimhinge uurimises on üsna tavaline, et ühe uurimuse tulemused erinevad või räägivad vastu teistele uuringutele, mis pole iseendast üllatav, kuna inimese hingeelu ongi keeruline nähtus, mis sõltub paljudest esimesel pilgul märkamatutest teguritest. Seepärast on osutunud mõttekaks uurida mitte ainult nähtust ennast, vaid ka nähtuse kirjeldusi. Meta-analüüsi mõte on koguda kokku kõik ühe ja sama nähtuse uurimused ning neid analüüsides püüda välja selgitada seda, millised katsekorraldusega seotud tunnused on osutunud oluliseks uuritava nähtuse esiletulekuks või mõnikord selle puudumiseks.

Bruce Rind Temple’i ülikoolist koos kahe kolleegiga, Philip Tromovitch Pennsylvaniast ja Robert Bauserman Michiganist, leidsid psühholoogia ajakirjadest kokku 59 varem ilmunud või siis viidatud, kuid avaldamata uurimust, milles oli kokku küsitletud üle 15 tuhande üliõpilase nende seksuaalse väärkohtlemise kohta lapsepõlves. Tööde valiku kriteeriumiks oli see, et uurituil oleks testitud psühhopatoloogiate olemasolu, olgu selleks siis söögihäired, depressioon või mõni muu psüühiline häire. Analüüsi tulemused osutusid aga mõnevõrra üllatuslikeks. Keskmine korrelatsioon seksuaalse väärkohtlemise ja psühhopatoloogiliste ilmingute vahel oli üle kõigi uurimuste üsna tagasihoidlik, kõikudes vahemikus r = 0,04 kuni r = 0,13. Isegi see ülemine korrelatsiooni piir osutas üsna nõrgale seosele nende kahe nähtuse vahel. Seose tugevus ei kasvanud ka siis, kui arvesse võeti väärkohtlemise raskusaste või korduvus. Kuid ka see suhteliselt madal korrelatsioon muutus mitteoluliseks, kui oli arvesse võetud koduse keskkonna vaenulikkus, mis osutab sellele, et patoloogiat põhjustavaks teguriks võisid olla pigem vaenulikud peresuhted kui võimalik seksuaalne trauma. Analüüsitavatest töödest selgus samuti, et märkimisväärselt suurel arvul juhtudel – 11% naistel ja 37% meestel – oli tagasivaates reaktsioon seksuaalsetele episoodidele pigem positiivne. Nende tulemuste põhjal tegid autorid soovituse, et mitte kõigil juhtudel ei tuleks teaduslikus kirjelduses lapse ja täiskasvanu seksuaalsuhet nimetada väärkohtlemiseks, isegi kui kriminaalkoodeks või moraal seda nõuab. Seega oli selle töö üheks järelduseks see, et mitte iga varane seksuaalne kogemus ei põhjusta paratamatult ja vältimatult psühholoogilist traumat, mida inimene kannab kogu elu endaga kaasas.

Kui keegi usub kindlalt vastupidist, et igasugune seksuaalne kontakt lapse ja täiskasvanu vahel põhjustab möödapääsmatult lapses psühholoogilise trauma, mis varjatult tema hinges edasi elab, siis on selline järeldus häiriv ja isegi solvav. Seepärast tundub Rindi ja tema kolleegide töö anomaaliana, mis võib olla tingitud lähteandmete tendentslikust valikust, analüüsi meetodi vildakusest ja loogika vigadest järelduste tegemisel.

Resolutsioon number 107

Seda, mis juhtus peale artikli ilmumist on dokumenteerinud Scott Lilienfeld (Lilienfeld, 2002) ning Ellen Garrison ja Patricia Kobor (Garrison & Kobor, 2002) APA ametliku häälekandja American Psychologist käesoleva aasta märtsikuu numbris. Lühidalt on sündmuste areng järgmine. Sama aasta detsembris, kui kõnealune artikkel ilmus, rääkis populaarse jutusaate juht Dom Giordano sellest oma kuulajatele Philadelphia kohalikus raadios, naeruvääristades artiklit ja selle järeldusi. Üks selle saate kuulajatest saatis kuuldust ajendatuna kirja Dr. Laura Schlessingerile, kelle igapäevast raadioshow kuulab keskmiselt 18 miljonit kuulajat üle kogu Ameerika. Dr. Laura, kes omandas PhD kraadi füsioloogias ja magistrikraadi perenõustamises, pühendas kaks oma ülipopulaarset saadet 22. ja 23. märtsil 1999. aastal Rindi ja tema kollegide tulemuste naeruvääristamisele ja hukkamõistmisele. Ta väitis, et tõelise teadlasena teab ta seda, et kui uurimistulemused lähevad lahku sellest, mida ütleb terve mõistus, siis tuleb tulemuste avaldamisest loobuda ja need tuleb ekslikeks tunnistada. Samuti seadis ta kahtluse alla autorite kirjutamise motiivid: ajakirjas Psychological Bulletin avaldatud artikli mõtteks on legaliseerida pedofiilia ja lubada suurtel meestel vägistada väikeseid poisse.

Need kaks saadet vallandasid ahelreaktsiooni ja peagi täitusid Ameerika ajakirjad ja muu massimeedia sõnumitega, mille iseloomulikuks pealkirjaks on näiteks selline: “Viimane tabu on langenud: psühholoogid kiidavad pedofiiliat”. Ajakirjanduslik pommiplahvatus oli suur ja selle lainetus jõudis kiiresti Kapitooliumi künkani. Esimesena reageeris konservatiivne vabariiklane Matt Salmon Arizonast, kes nimetas Psychological Bulleten’is ilmunud artiklit – seda küll ise eelnevalt lugemata – pedofiilia legaliseerimise deklaratsiooniks. Talle assisteeris peagi teine vabariiklane Tom DeLay (Texas), kes imestas, kuidas võib APA ajakiri avaldada töö, mis peab pedofiiliat normaalseks nähtuseks. Kongressi liige Dave Weldon (Florida) nimetas Rindi ja kollegide uurimust “haiglaseks ja väänatuks”. Tema kolleeg Pennsylvaniast, Joseph Pitts, võttis aga artikli sisu kokku lausega: “autorid peavad pedofiiliat normaalseks nii kaua kui seda nauditakse” (Lilienfeld, 2002). 12. mail 1999. aastal teatas rahvaesindaja Matt Salmon, et ta esitab Esindajatekojale resolutsiooni eelnõu, mis mõistab hukka Bruce Rindi ja tema kolleegide järeldused.

12. juulil 1999. aastal võttis Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda häältega 355 poolt, 0 vastu, 13 mittehääletanut vastu resolutsiooni nr. 107, mis ütleb kõige olulisemas kohas järgmist:

Psychological Bulletin avaldas hiljuti sügavalt eksliku uurimuse. Kongress mõistab avalikult hukka ja häbimärgistab artikli kõik järeldused, mis näitaksid nagu oleks seksuaalne suhe täiskasvanu ja “seda sooviva” lapse vahel vähem kahjulik kui seda on seni arvatud ning võib olla positiivne sellega “nõus olevale lapsele” … ja mõistab hukka kõik järeldused, mis kujutavad seksuaalseid suhteid lapse ja täiskasvanu vahel, ükskõik milline lapse mõtteline seisund seejuures ka poleks, millegi muu kui ahistava ja destruktiivsena.

Kaks nädalat hiljem toetas ühehäälselt seda resolutsiooni ka Ameerika Ühendriikide Senat.

Kuidas käitus APA?

Kuigi APA 155 tuhat liiget valivad igal aastal endale uue presidendi, juhivad organisatsiooni ametnikud eesotsas direktori ehk CEO-ga (Chief Executive Officer), kelleks viimased 13 aastat on olnud Raymond D. Fowler, kelle käsutada on 91 miljoni dollari (veidi vähem kui poolteist miljardit Eesti krooni) suurune aastaeelarve. Kui Kongressi liikmed hakkasid esinema pressikonverentsidel ja väljastasid pressiteateid Rindi artikli ja APA ajakirjade avaldamispoliitika hukkamõistmisega, otsustas APA juhtkond olukorda kuidagi pehmendada. APA direktor Raymond Fowler saatis 15. aprillil 1999. aastal kirja Tom DeLay’le, milles ta väitis, et ükski vastutustundlik vaimse tervisega tegelev organistasioon, kaasa arvatud APA, ei poolda pedofiiliat ja ei eita selle negatiivset mõju lapsele. “Iga vastupidine väide on tõsine tõe moonutamine”, kirjutas Fowler (Garrison & Kobor, 2002). Kuid varsti oli selge, et isegi süü omaksvõtt ei suuda resolutsiooni nr. 107 vastuvõtmist takistada. Seda mõistnud, suunas kongressis tegutsev psühholoogide lobby oma jõupingutused resolutsiooni teksti redigeerimisele, mille tulemusel õnnestus sealt kõrvaldada laused, mis otseselt süüdistavad APA-t tema suutmatuses takistada väärõpetuste avaldamist oma organisatsiooni ajakirjades. Taoline järeleandmine resolutsiooni autorite poolt sai võimalikuks vaid seeläbi, et 9. juunil 1999. aastal saatis Fowler ametliku kirja kongresman Tom DeLay’le, millega ta tunnistas APA täielikku kapitulatsiooni. Kohe peale seda kuulutas ka Dr. Laura raadios oma kuulajatele rõõmustavast võidust APA üle.

APA juhtkonna põhimõttelagedus ilmnes ka selles, et vaid paar kuud peale Kongressi resolutsiooni nr. 107 vastuvõtmist, ilmus APA juhtajakirjas American Psychologist selle ühe autori Tom DeLay pamflett, mis ägedalt taunis laste seksuaalset väärkohtlemist (DeLay, 2000). Artikkel ilmus sellele vaatamata, et rahva poolt valitu oli varasemalt alusetult süüdistanud APA-t katsetes legaliseerida pedofiiliat. Küsitavaks teeb selle sõnavõtu avaldamise ka see, et konservatiivse vabariiklase sõnum ilmus vaid paar kuud enne uusi Esindajatekoja valimisi, kus DeLay oli üks paljudest, kes tegi kampaaniat oma tagasivalimiseks. Samal ajal hoidis APA häälekandja piinliku hoolega mainimast kahte psühholoogi, Brain Bairdi ja Ted Stricklandi, kes demokraatliku partei ridades olid juba Kongressi liikmed ning kandideerisid samuti taas rahvaesindaja kohale. Kuna Baird ja Strickland olid nende 13 seas, kes protesti märgiks loobusid resolutsiooni nr. 107 kasuks hääletamast, osutus see tugevaks argumendiks, mida poliitilised vastased said nende vastu valimiskampaanias kasutada. Näiteks kirjeldab Brian Baird kuidas tema postkasti maandus ühel hommikul ilmselt suures tiraazis trükitud värviline reklaamileht, mis kujutas hirmust kägardunud last, kelle kohal oli veritsev kiri: “Kas sa usud, et seksuaalne ahistamine on lapsele kahjulik? Brian Baird ilmselt ei usu” (Baird, 2002).

Ükskõik, kuidas hinnata APA juhtkonna käitumist, näitab Rindi juhtum üsna ilmekalt kui ähmane on laiema publiku üldine arusaamine sellest, kuidas teadus tegelikult funktsioneerib ja kuidas toimub tõe väljaselgitamine. Seadusandjad ei ole selles osas rohkem valgustatud ja enamuse Kongressi liikmete arvates toimib ajakirjade eelretsenseerimise süsteem põhimõttel, et “käsi peseb kätt”. Selle asemel, et kaitsta teaduse autonoomsust poliitikast, võttis APA juhtkond oportunistliku seisukoha püüdes vahendeid valimata tekkinud kära summutada. Selleks olid muidugi omad põhjused. APA naudib mittetulundusorganisatsiooni staatust, mille üle otsustamine kuulub Kongressi pädevusse. Samuti on psühholoogid eluliselt huvitatud mitmetest tervishoiu ja sotsiaalabi eelnõudest, mis looksid juurde tuhandeid uusi psühholoogide töökohti. Seepärast tuleb Kongressiga hästi läbi saada ja mitte ärritada sõjakaid konservatiive ja moraalseid fundamentaliste. Selle asemel, et ärgitada oma 155 tuhat liiget võitlusele ilmselt totra resolutsiooni vastuvõtmise vastu Kongressis, mis oleks olnud loogiline, otsustas APA juhtkond meelitada Kongressi oma siira patukahetsuse ja “vigade” tunnistamisega. Nagu näha, oli sellest üsna vähe kasu.

Lilienfeldi juhtum

Kahtlemata on üliriigi seadusandja resolutsioon, mis kuulutab ühe psühholoogia ajakirjas ilmunud artikli tulemused valeks, märkimisväärne sündmus. Ajaloos on varemgi juhtunud, et võimule tundub, et ta teab, mis on tõde, paremini kui teadlased ise. Näiteks 4. juulil 1936. aastal võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu resulotsiooni “pedoloogilistest moonutustest hariduse komissariaadis”, mis kuulutas psühholoogilised testid väärteaduseks. Hiljem kinnitas seesama partei oma tõe monopoli bioloogias, füsioloogias, lingvistikas ja kirjandusteaduses. Näiteks ilmus 11. märtsil 1948. aastal ajakirjas Kultura i Zhisn juhtkiri “Kodanliku liberalismi vastu kirjandusteaduses”, mis väljendas Kommunistliku Partei Keskkomitee ametlikku seisukohta, milles kirjandusteadlast Aleksander Veselovskit nimetati kosmopoliidiks ja revolutsiooniliste demokraatite Tšernõševski ja Dobroljubovi vihkajaks. Ka võim Eestis on teinud arglikke katseid sekkuda tõe väljaselgitamise mehhanismi. Näiteks püüdsid 1994. aastal isamaalised poliitikud sisse kirjutada teadus- ja arendustegevuse seadusesse lause, mis andnuks ministrile õiguse peatada teadusrahade kasutamise juhul kui talle tundub, et teadlased ei tegele õige asjaga.

Arvestades Ameerika Ühendriikide Kongressi ennekuulmatut huvi psühholoogia vastu on igati ootuspärane, et keegi üritab seda juhtumit dokumenteerida ning analüüsida selle võimalikke põhjusi ja tagajärgi. Just seda tegigi Emory Ülikooli psühholoog Scott Lilienfeld, kes saatis sellekohase artikli ajakirjale American Psychologist, mida saavad liikmemaksu eest kõik 155000 APA liiget. See artikkel võeti küll esialgu toimetaja Richard McCarty poolt avaldamiseks vastu, kuid hiljem muutis ta oma meelt ja nõudis autorilt artikli sisu olulist muutmist ja ümbertegemist. Lilienfeldile tundus toimetaja selline ootamatu meelemuutus poliitiliselt motiveerituna ja ta pöördus selgituste saamiseks APA tegeliku juhi Raymond Fowleri poole, kes soovitas esitada selles küsimuses apellatsioon, mida hakatakse rahulikult uurima. Pidades Fowleri vastust mittepiisavaks, otsustas Lilienfeld 16. mail 2001. aastal hakata levitama arvutivõrkudes elektroonset kirja “Sügavalt häirivad arengud Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioonis”, milles ta kirjeldas APA tegevust katsena piirata teadlaste sõnavabadust. See kiri vallandas elektroonsete kirjade laviini, mis omakorda oli ajendiks järgnevatele sündmustele (Levant & Seligman, 2002).

Kuigi paar päeva hiljem ilmus võrkudesse Raymond Fowler rahumeelne vastus, ei suutnud see enam muuta Lilienfeldi meelt. Ta teatas 21. mail, et astub APA-st välja. Järgmisel päeval kirjutas endine APA president ja Lilienfeldi ülikooliaegne professor Paul Mehl, et solidaarsusest oma õpilasega kaalub ta sama teha. Paljud järgnesid Mehli ja Lilienfeldi eeskujule. Näiteks teatas mõjukas isiksuse uurija Ed Diener, et kaalub APA-st väljaastumist, mis tähendanuks ka tema tagasiastumist ajakirja Journal of Personality and Social Psychology toimetaja kohalt. Kakskümment viis Harvardi psühholoogia osakonna õppejõudu ähvardasid APA-st lahkumisega, kui organistasioon jätkab takistuste tegemist Lilienfeldi artikli avaldamisele (Levant & Seligman, 2002).

Pahameele torm poliitilise tsensuuri vastu – nii tõlgendas seda enamik psühholooge – oli massiivne ja nii otsustas APA juhtkond halvima vältimiseks pühendada American Psychologist’i erinumbri Rind-Lilienfeldi juhtumi arutelule. Nii ilmuski lõpuks 2002. aasta märtsinumber temaatilise pealkirja all “Teadlaste ja poliitikute suhted: väljakutsed ja võimalused”, mis sisaldas lisaks kurikuulsale Lilienfeldi artiklile (Lilienfeld, 2002) ja toimetaja Richard McCarty versioonile sündmustest (McCarty, 2002) terve rea teisi kirjutisi, mis analüüsivad toimunut ja selle võimalikke tagajärgi.

Eelretsenseerimise süsteem

Ma mäletan, et hoidsin käes ajakirja värsket numbrit, milles ilmus Rindi ja tema kolleegide artikkel. Koos teiste sisukordadega lugesin läbi ka Rindi artikli kokkuvõtte, mille “poliitiline ebakorrektsus” tundus üllatavana. Piinlik tunnistada, kuid mul ei tekkinud aga kordagi mõtet, et see üsna tavaline artikkel akadeemilises ajakirjas võiks põhjustada oikumeeniliste mõõtmetega poliitilise tormi. Artikli järelmõjusid arvestades on põhjust küsida, kas ajakirja Psychological Bulletin toimetajad toimisid targasti, et avaldasid Rindi artikli, mida Dr. Laura nimetab hiljem “kõige hullemat sorti rämpsteaduseks” (Sher & Eisenberg, 2002). Kas ei oleks arukam olnud loobuda sellise sensitiivse artikli avaldamisest või kodeerida järeldused erialasesse salakeelde, millest vaid väike hulk spetsialiste suudab aru saada?

Eelretsenseerimise süsteem on teadlasele väga frustreeriv. Üks esimesi asju, mida kaks akadeemikut omavahel kokkusaades teineteisele kurtma hakkavad on kiuslikud retsensendid ja ebakompetentsed toimetajad, kes nende viimase käsikirjaga on halvasti ümber käinud. Nurinale vaatamata ei kahtle aga keegi, et eelretsenseerimise (peer-review) süsteem on parim, mida on seni suudetud välja mõelda. Kui käsikiri saadetakse sellisele ajakirjale nagu Psychological Bulletin, siis on see peatoimetaja (Nancy Eisenberg) otsustada, kas seda üldse hakata läbi vaatama või mitte. Juhul kui avaldamiseks saadetud artikkel ei vasta ilmselgelt nendele nõuetele, mida ajakiri käsikirjadele esitab, siis on peatoimetajal õigus see kohe tagasi lükata. Enamusel juhtudel valib ta aga kaastoimetajate seast ühe (antud juhul Kenneth Sher), kes hakkab käsikirjaga tegelema. Tegevtoimetaja ülesandeks on valida välja retsensendid, kes sobivad kõige paremini hindama avaldamiseks esitatud tööd. Rindi ja kolleegide käsikiri saadeti neljale eksperdile, kes ise uurivad laste seksuaalset kuritarvitamist või psühholoogilist traumat üldisemalt. Kuigi retsensentide nimesid ei avalikustata, kinnitavad toimetajad, et antud juhtumil oli tegu oma valdkonna parimate asjatundjatega (Sher & Eisenberg, 2002). Retsensentide käest saadud arvamuste põhjal langetab tegevtoimetaja oma otsuse. Psychological Bulletin’i retsensioonisõela tihedust näitab see, et vaid 2% juhtudest võetakse käsikiri avaldamiseks kohe vastu, 18% juhtudest nõutakse autorilt käsikirja ümbertegemist vastavalt retsensentide soovitustele ja 80% juhtudest lükatakse käsikiri lihtsalt tagasi kui avaldamiseks kõlbmatu.

Muidugi ei ole eelretsenseerimise süsteem täielikult lollikindel, mis hoiaks ära kõik rämpspublikatsioonid. Kuid ta teeb nende ilmumise üsna vähetõenäoliseks. Kõige olulisem, artiklite eelretsenseerimine on osa suuremast teaduse süsteemist, mis otsib ja parandab omaenda vigu. Isegi kui retsenseerimissüsteem teeb vea, siis on teistel uurijatel võimalus seda viga korrigeerida ja oma uurimustega avaldatud tulemused kummutada. Nii juhtus ka Rind jt. (1998) tööga. Kohe varsti ilmusid artiklid, mis kritiseerisid materjali valikut, analüüsi meetodeid ja järeldusi (Dallam et al., 2001; Ondersma et al., 2000). Seega seadsid kahtluse alla järelduste õigsuse. Hea akadeemilise tava kohaselt anti autoritele avõimalus ennast kaitsta ja vastata oma kriitikutele (Rind, Tromovitch, & Bauserman, 2001). Hetkel pole oluline kumma poole argumendid olid kaalukamad: tähtsam on see, et teaduse isekorrigeerimise süsteem oleks toiminud ladusalt ka ilma Ameerika Ühendriikide Kongressi sekkumiseta. Kui Rind ja kolleegid oleksid oma uurimuses teinud suure vea, siis oleks teised uurijad selle varem või hiljem üles leidnud.

Seadusandja pädevus

Demokraat Brian Baird, üks vähestest, kes loobus hääletamast resolutsiooni nr. 107 kasuks või vastu, kirjutab õigustatult, et küsimus ei ole üldse selles, kas laste seksuaalne kohtlemine omab alati ja igal juhul negatiivseid psühholoogilisi tagajärgi. Küsimus on selles, kas Kongress on pädev sekkuma teadusliku tõe väljaselgitamise protsessi. Kas seadusandjatel oli moraalne õigus kulutada maksumaksjate raha ja oma aega selleks, et hukka mõista ühe eelrefereeritavas teaduslikus ajakirjas ilmunud artikli järeldused, mida 535st Senati ja Esindajatekoja liikmest oli parimal juhul vaid 10 oma silmaga näinud või ise lugenud (Baird, 2002)? Resolutsioon ei ütle seda, millises materjali valiku, analüüsi või järelduste osas artikli autorid on eksinud. Seda on küll teinud mitmed kriitikud ja võimalik, et neil on õigus, et tulemused oleksid olnud teistsugused, kui need, keda küsitleti ja see, mida küsiti oleks olnud teised (Dallam et al., 2001; Ondersma et al., 2000). Kongressi poolt üksmeelselt heaks kiidetud resolutsioon ütleb aga vaid seda, et artikli järeldused ei saa olla õiged, kuna meie tahame uskuda vastupidist.

Mitte kunagi varem pole Kongress hukka mõistnud mõnda tulemust või järeldust, mis on avaldatud teaduslikus eelretsenseeritavas ajakirjas. Seega on loodud ohtlik pretsedent, mis võib olla aluseks järgmistele sarnastele resolutsioonidele (Baird, 2002). Kui teaduslikud uurimistulemused lähevad lahku sellest, mida ühiskonnas valdavalt usutakse või milline on domineeriv norm, siis on seadusandjatel jälle põhjust neid tulemusi nimetada rämpsteaduseks, mis moonutab tõde. Sisuliselt tähendab see praktika seda, et mingid uurimisteemad on mittesoovitavad ja tulemuste avaldamine nende kohta taunitav. Seda ei ole võimalik teisiti tõlgendada kui uurimis- ja sõnavabaduse piiramisena. Ronald Dworkin ahastas ajalehes New York Review of Books (28. veebruar 2002), et mida küll al-Qaeda on teinud Ameerika konstitutsiooni ja arusaamadega õiglusest ning sündsusest: 25. oktoobril 2001 võttis Kongress pea-aegu üksmeelselt vastu nn “Patriotismi Akti”, mis on karjuvas vastuolus kõigi seniste seaduste ja väärtustega. Terrorismi ja terrorismile kaasa-aitamise määratlus on hingerabalt ähmane ja lai ning selle alla mahub näiteks igaüks, kes lihtsalt annetab raha mõnele välismaisele organistasioonile (IRA või abordivastane rühmitus), mis muude vahendite kõrval kasutab vägivalda, et seista vastu Ameerika Ühendriikide poliitikale ja rahvuslikele huvidele. Resolutsioon nr. 107 näitab aga, et juba ammu enne seda olid Ameerika Ühendriigid lakanud olemast demokraatia lipulaev.

Freudi pärand

1990. aastal toimus Redwood City linnas Californias kohtuprotsess, kus süüdistatava pingis istus keegi George Franklin, keda kahtlustati kaheksa-aastase Susan Nason’i vägistamises ja mõrvas. Mõrv ise leidis aset 1969. aastal ja mingeid otseseid tõendeid George Franklini vastu kohtul ei olnud. Veelgi enam, süüdistaval oli kindel alibi, et ta ei saanud selle toimumise ajal mõrvapaiga ligiduses olla. Sellele vaatamata mõisteti George Franklin süüdi ja talle määrati eluaegne vanglakaristus. Vandemehi ei veennud süütõendite puudumine ega isegi mitte alibi. Nad jäid uskuma peamist tunnistajat, kelleks oli George Franklini enda tütar Eileen. Oma hingehädades oli Eileen pöördunud psühhiaatri poole, kelleks oli kuulus psühhoanalüütik Lenore Terr. Mäluteraapia seansside käigus tulid Eileenile järsku meelde teadvusest väljatõrjutud mälupildid. Üks nendest värvikatest ja erakordselt elavatest piltidest oli kohutav ja kõneles sellest, kuidas rohkem kui kakskümmend aastat tagasi otse tema silme all vägistas Volkswageni bussis tema enda lihane isa esmalt tema samavanuse sõbratari, lõi seejärel kiviga puruks ta kolju ning seejärel mattis laiba mägedesse. Kohtus eksperttunnistusi jaganud Lenore Tarr veenis vandemehi, et Eileeni unustatud ja tema oskusliku abiga taastatud mälupildid on vaieldamatu tõde. Üheks eriti veenvaks argumendiks oli see, et Eileenil oli 9 kuni 14 aasta vanuses harjumus oma peast juukseid välja kiskuda. Lenore Tarri sõnade järgi osutas see veritsev juustest paljakskistud laik sellele samale kohale, mida oli tabanud tema isa käega tõstetud kivi, mis lõpetas tema sõbratari elu (Crews, 1997, lk. 168 jj.). Eileeni tunnistused ja Lenore Tarri enesekindel esinemine kaalusid üle teiste asitõendite puudumise. Vandemehed jäid uskuma esmalt kaduma läinud ja siis mälust ülesleitud piltide ehtsust ja George Franklin mõisteti süüdi mõrvas, mida ta ilmselt ei olnud sooritanud. Alles 5 aastat hiljem muutis kohus oma varasemat otsust, kuna selgus, et kõik mõrvaga seotud detailid, mida Eileen nii elavalt “meenutas” olid vanades ajalehtedes kirjas (Schacter, 1996, lk. 340).

Kuid eeskuju on nakkav. Kümnetel tuhandetel ameeriklastel (ja mitte ainult neil) hakkas järsku meelde tulema asju, mis nendega oli kunagi lapsepõlves juhtunud ja mille nad olid vahepeal täielikult unustanud. Veerand miljonist litsenseeritud Ameerika psühhoterapeudist hakkasid ligi 50 tuhat kohe pakkuma ka mäluteraapia teenust (Crews 1997, lk. 159). Paljud taastunud mälestused olid kohtuasjade algatamise ajendiks ja mõnelgi juhul sõltus õigluse mõistmine mälestustest ning fundamentaalsest eeldusest, et inimese mälu on võimeline säilitama mälupilte kümneid aastaid ehedal ja tõetruul kujul, ilma et need oleksid vahepeal kordagi meelde tulnud või ajaga muutunud. Lisaks usuvad paljud Sigmund Freudi õpetuse järgijad, et sellised teadvusest väljatõrjutud mälupildid püsivad seal mitte ainult ehedal kujul tallel, vaid et need mälupildid avaldavalt pidevat salajast toimet inimese psüühikale, mürgitades hinge pinnale kerkivate painete ja vaegustega.

Müüt teadvusest väljatõrjutud mälestustest purunes kohe, kui uurijad hakkasid katseliselt kontrollima, kas mälu ikka toimib nii, nagu seda ennustab psühhoanalüüs. Uurimused näitasid, et reeglina on mälujäljed üsna ebapüsivad, muutuvad ajaga ebatäpsemaks ning harva püsivad mälus muutumatuna. Uued muljed ja kogemused peaaegu alati “redigeerivad” vanu mälujälgi, eelkõige mingis soovitud või eelistatud suunas. Veelgi enam, inimene on üsna kergesti sisendatav: usutavaid, kuid illusoorseid kujutluspilte on üsna hõlbus hakata pidama tõetruuks meenutuseks (Loftus & Ketcham, 1996). Sarnaselt mälu müüdile ei pruugi vääramatu olla ka müüt sellest, et igasugune seksuaalne väärkohtlemine põhjustab paratamatult ja möödapääsmatult psüühika häireid. Rind koos oma kolleegidega seadis kahtluse alla teesi etteprogrammeeritud seosest lapsepõlve väärkohtlemise ja hilisemate emotsionaalsete reaktsioonide vahel. Võimalik, et inimese vaim on palju vintskem ja oskab ennast kaitsta traumeerivate mõjude eest. See, et traumeeriv mõju on arvatust väiksem ei tähenda, et laste seksuaalne ahistamine on millegagi õigustatud ja et laps ei vajaks legaalset kaitset oma ahistajate eest. Mõne inimese puhul võivad lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise tagajärjed olla järgnevale elule laastavad. Mida me aga ei tea täpselt on see, kui on palju selliseid juhtumeid ja kas igas paigas on nende arv ligikaudu samasugune. Võimalik, et näiteks Eestis on laste seksuaalne väärkohtlemine rohkem levinud kui Ameerika Ühendriikides (Rosental & Tilk, 1999) ja ka tagajärjed on siin raskemad. Samuti me ei tea, miks mõnel juhul vaim suudab paraneda saadud traumast, mõnel juhul aga mitte. See oli see üldine sõnum, mida Rind, Tromovitch ja Bauserman püüdsid oma artikliga edasi anda.

Loo moraal

Edward Albee leidis pealkirja oma kuulsale näidendile avaliku käimla seinalt. Näidendi lavastus Broadway’l 1962. aastal kutsus esile elava vastukaja ja mitte ainult pühendunud teatraalide ringkonnas. Polnud vähimatki kahtlust, et Albee näidend oli kindlaim kandidaat Pulitzeri auhinnale, mida ta vaieldamatult vääris. Nii juhtuski, et kandidaate hinnanud nõukogu hääletas “Kes kardab Virginia Woolfi” aasta parimaks näidendiks, kuid Columbia Ülikooli usalduskogu tühistas selle otsuse ja auhind jäi näidendile andmata. Albee näidend puudutas mitmeid ühiskonnas mahavaikitud teemasid ja usalduskogu liikmed leidsid oma parima arusaamise kohaselt, et Pulitzeri auhinda ei tohiks anda avangardistlikule tööle, mis pilab ühiskondlikke konventsioone ja ironiseerib igapäevase kõne klišeede üle.

Rindi ja tema kolleegide töö puudutas samuti ühte tabuteemat Ameerika ühiskonnas. Valitseva usu kohaselt põhjustab lapse seksuaalne väärkohtlemine peaagu alati negatiivseid psühholoogilisi tagajärgi; enamus lapsi, kes on sellega kokku puutunud on sellest oluliselt mõjutatud; psühholoogilised tagajärjed on tavaliselt kas sügavad või intensiivsed ning väärkohtlemine mõjutab võrdselt nii tüdrukuid kui ka poisse. Uurides tähelepanelikult olemasolevaid andmeid jõudsid uurijad järeldusele, et seksuaalne väärkohtlemine ei põhjusta ettemääratult igas ohvris sügavaid ja pöördumatuid psühhologilisi muutusi. Tavapublikule, nende seas konservatiivsetele Kongressi liikmetele, tundus, et selle järeldusega kiidavad autorid heaks pedofiilia, kuna see ei põhjustagi igal üksikul juhul nii kohutavaid tagajärgi, nagu tavakujutlus seda endale ette maalib. Kui resolutsiooni nr. 107 poolt hääletajad ja kaasatundjad oleksid kätte võtnud kurikuulsa artikli, siis nad oleksid võinud sealt lugeda hoopis seda tõdemust, et ühiskonnas kehtivad sugueluga seostuvad keelud ei pruugi tingimata põhineda psühholoogilise kahju ja tagajärje suurusel. Laste seksuaalne väärkohtlemine on ühiskonnas taunitav ka siis, kui laste psüühika on nii ehitatud, et suudab väärkohtlemisest paljudel juhtudel välja tulla arvatust palju väiksemate kahjudega.

Viited

Baird, B. N. (2002). Politics, operant conditioning, Galileo, and American Psychological Association's response to Rind et al. (1998). American Psychologists, 57, 189-192.

Crews, F. (1997). The memory wars. London: Granta Books.

Dallam, S. J., Gleaves, D. H., Cepeda-Benito, A. , Silberg, J. L., Kraemer, H. C., & Spiegel, D. (2001). The effect of child sexual abuse: Comment on Rind, Tromovitch, and Bauserrman (1998). Psychological Bulletin, 127, 715-733.

DeLay, T. (2000). Fighting for children. American Psychologist, 55, 1054-1055.

Garrison, E. G., & Kobor, P. C. (2002). Weathering a political storm: A contextual perspective on a psychological research controversy. American Psychologist , 57, 165-175.

Levant, R. F., & Seligman, M. E. P. (2002). Trial by internet: Cypercascade and the Lilienthal case. American Psychologist, 57, 222-224.

Lilienfeld, S. O. (2002). When worlds collide. Social science, politics, and teh Rind et al. (1998) child sexual abuse meta-analysis. American Psychologist, 57, 176-188.

Loftus, E., & Ketcham, K. (1996). The myth of repressed memory. False memories and allegations of sexual abuse. New York: St. Martin’s Griffin.

McCarty, R. (2002). Science, politics, and peer review. American Psychologist, 57, 198-201.

Ondersma, S. J., Chaffin, M., Berliner, L., Cordon, I., Goodnman, G. S., & Barnett, D. (2000). Sex with children is abuse: Comment on Rind, Tromovitch, and Bauserman (1998). Psychological Bulletin, 127, 707-714.

Rind, B., Tromovitch, P., & Bauserman, R. (1998). A meta-analytic examination of assumed properties of child sexual abuse using college samples. Psychological Bulletin, 124, 22-53.

Rind, B., Tromovitch, P., & Bauserman, R. (2001). The validity and appropriateness of methods, analyses, and conclusions in Rind et al. (1998): A rebuttal of victimological critique from Ondersma et al. (2000) and Dallam et al. (2001). Psychological Bulletin, 127, 734-758.

Rosental, M., & Tilk, K. (1999). Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Schacter, D. L. (1996). Searching for memory. The brain, the mind, and the past. New York: Basic Books.

Sher, K. J., & Eisenberg, N. (2002). Publication of Rind et al. (1998): The editors' perspective. American Psychologist, 57, 206-210.