Allik, J. Kui vääriti on inimene mõõdetud? Akadeemia, 2001, 7, 1513-1524.

Kui vääriti on inimene mõõdetud?

Gould, S.J. (2001). Vääriti mõõdetud inimene. (Tõlkinud Juhan Kahk, toimetanud Ken Kalling). Roheline Raamat: Varrak

Stephen Jay Gouldi menuraamat Vääriti mõõdetud inimene („The mismeasure of man“), mis John Carrolli (1995) tähelepaneku kohaselt on eriti populaarne intellektuaalsete diletantide seas, on nüüd siis ka eesti keeles pakkudes lisakinnitust raamatu suurele edule: kümmekond trükki, pool miljonit trükitud eksemplari, tõlked kümnetesse keeltesse, ülipositiivsed retsensioonid massimeedias ja paar mainekat kirjandusautasu. Kuid lisaks menule rahvaraamatuna on Vääriti mõõdetud inimene mõjukas olnud ka professionaalsete psühholoogide ringis. Kahekümne aasta jooksul, mis on möödunud selle esmatrükist (1981) on Social Sciences Citation Index’i andmetel seda igal aastal stabiilselt 50-60 korda tsiteeritud, mis tõstab selle sotsiaalteaduste klassikute kategooriatesse (Carroll, 1995). Kõige selle põhjal võiks pidada uue seeria “Roheline Raamat” avangut igati õnnestunud valikuks. Kuid sellel ilupildil on kahjuks aga varjukülg, mis ei luba liigselt rõõmustada üldiselt hästi tõlgitud-toimetatud ja kenasti väljaantud raamatu üle. Tegemist ei ole raamatuga, mis kogemata ja autori tahtest sõltumata kujutab vildakalt ja vääriti kogu valdkonda, millest ta kirjutab – inimese vaimsete võimete uurimise ajalugu viimase 150 aasta jooksul. Skandaalne on see, et Gould teab väga hästi, et ta on paljudes kohtades eksinud, kuid sellele vaatamata andis välja oma raamatu uue täiendatud trüki (1995), mis sai ka eestikeelse tõlke aluseks, tegemata selles ühtegi tõsisemat korrektiivi ja vastamata kolleegide avalikule kriitikale.

Nii kohe tahaks ütelda, et see oli väljaandjate viga Vääriti mõõdetud inimese toomine Eesti lugejani ilma ühegi selgitava kommentaarita, kuid ei julge. Noored vihased intellektuaalid näeksid selles kohe ihalust tsensuuri taastamise järele: NL-is ei ilmunud ükski Lääne autori teos, juhul kui selle autor ei olnud juhuslikult õigeusklik marksist, ilma selgitava eessõna ja saneerivate kommentaarideta, mis pidid leevendama võõrteksti võimalikku kahjulikku mõju. Ajalooline iroonia on muidugi selles, et üldine kontseptsioon, mille Gould oma raamatus esitab on varjamatult marksistlik, täpsemalt küll vulgaarsotsioloogiline. Gouldi sõnum lugejale on see, et objektiivset teadmist pole olemas. Kõik teadlased esindavad alati mingi klassi huve ja need huvid veavad neid paratamatult viltu faktide kogumise, tulemuste arvutamise ja nende interpreteerimise käigus. Seega teadmistel on klassiline iseloom ja nad teenivad alati kellegi huve. Harvardis loeb Gould näiteks kursust bioloogiast kui relvast ühiskondlike huvigruppide käes (259). Raamatu “pahad tegelased” Charles Spearman ja Cyril Burt esinevad klassiteadliku Suurbritannia kodanikena ning seepärast kipuvadki järjestama inimesi võimekuse järgi ühte ritta (382). Selle ühe-redeli-teooria “surmaingel” Louis Thurstone aga kasvas üles suure depressiooni ajal egalitaarismi-traditsioonidega Chicago ümbruses ning eelistas just seepärast individuaalseid isikuprofiile ja arvukat primaarsete võimete süsteemi. Isegi mingi nostalgia tuleb peale lugedes näiteks sellist lauset klassivõitluse repertuaarist: “Faktoranalüüs oli leiutatud pidades silmas sotsiaalseid eesmärke, mis olid vastandlikud minu veendumuste ja väärtushinnangute suhtes” (44). Kuid lisaks klassivõitluse vahedale relvale nõuab faktoranalüüsist arusaamine mingeid alusteadmisi meetodi olemusest. Gouldil on kahtlemata õigus, et raamatu võtmeküsimuse üle, kas intelligentsus on abstraheeritav singulaarseks entiteediks, on raske otsustada mõistmata faktoranalüüsi olemust (48). Autor ise tunneb suurt uhkust selle üle, et tal õnnestus anda faktoranalüüsist korrektne ja arusaadav ülevaade. Valdav enamus professionaalseid psühhometriste aga arvab, et Gouldi ülevaade oli vananud juba 20 aastat tagasi ja sisaldab mitut tõsist viga, mis Gouldi argumendid üsna mõttetuks muudavad (Carroll, 1995). Kuna tavalugeja vaevalt satub lehitsema erialaseid ajakirju, siis oleksid võinud Vääriti mõõdetud inimese väljaandjad halastada heauskse lugeja peale ja vähemalt hoitada teda võimalikest vigadest.

Mis moodi on inimest vääriti mõõdetud?

Lühidalt kokkuvõttes väidab Gould järgmist: (1) inimese intelligentsust ei ole võimalik abstraheerida üheks arvuks; (2) inimesi ei saa lineaarselt IQ alusel reastada; (3) intelligentsus ei ole päritav, kui siis ehk ainult natuke; (4) intelligentsus ei ole muutumatu suurus, mida ei annaks õppimisega kasvatada. Gould kirjutab: “Kui kasvõi üks neist eeldustest ei pea paika, variseb kokku kogu argumentatsioon ja sellega seonduv poliitiline ideoloogia” (426). Millist poliitilist ideoloogiat Gould siis silmas peab? Tema väite kohaselt teenib intelligentsuse kvantifitseerimine üheks arvuliseks suuruseks eranditult ja alati seda, et rõhutud ja ebasoodsamas olukorras olevad inimesed – rassid, klassid ja sugupooled – on sünnipäraselt alaväärtuslikud ja ka väärivad seda staatust (18). Ei maksa imestada, et kõigi rõhutute kaitsjaks pürgimine on Gouldi populaarseks teinud ka Rahvusvahelises Maoistlikus Liikumises, mis müüb ja propageerib tema raamatuid sirbi ja vasara märgi all koos teiste klassikutega, nagu esimees Mao ja Jossif Stalin.

Natuke kahtlane on see, et need neli Gouldi teesi moodustavad ühe loogiliselt lahutamatu ahela. Näiteks ei näe ma ühtegi viisi, kuidas võiks kolmas tees päritavusest olla loogilises seoses kahe eelmisega? Oletame, et intelligentsus ei ole abstraheeritav üheks arvuks ja inimesi ei saa vaimse võimekuse järgi ühte ritta asetada. Oletame, nagu seda teevad mitmed uurijad, kes leiavad Gouldi poolehoiu, et on olemas mitu erinevat üksteisele taandmatut intelligentsuse vormi. Näiteks verbaalne intelligentsus, muusikaline intelligentsus ja nii edasi. Miks ei võiks need erinevad intelligentsuse vormid olla, kas kõik või ainult osa neist, päritavad? Näiteks võiks muusikute suguvõsade uurimine pakkuda tõendusi selle kohta, et muusikaalset andekust antakse vanematelt edasi oma lastele pärilikul teel, mitte ainult kasvatuse abil. Samuti ei välista päritavus seda, et õppimisega ei saaks intelligentsust kasvatada ja arendada. Kuigi fenüülketonuuria on pärilik haigus võib õige dieedi korral ära hoida aju kahjustuse, mis mõjub soodsalt ka lapse vaimsete võimete arengule. Või üldisemalt, nagu kirjutas selle kohta Weinberg: „See on müüt, et kui mingi käitumine või omadus on päritav, siis ei ole seda võimalik muuta. Geenid ei fikseeri käitumist. Pigem nad piiritlevad võimalike reaktsioonide ulatust vastusena nendele võimalike kogemuste hulgale, mida keskkond pakub“ (Weinberg, 1988, lk. 101).

Kuigi raamatus on hulgaliselt väiksemaid vigu, eksimusi ja sihilikke faktide moonutusi (ma arvan, et rohkem kui ükskõik millises teises raamatus, mida viimase viie aasta jooksul olen sattunud lugema), keskendun ma järgnevalt pigem suurtele ja põhimõttelistele küsimustele.

Üldine ehk g faktor

Gould esitab vaimsete võimete uurimise ajalugu järgmise stsenaariumi järgi: kõigepealt ilmus areenile Spearman, kes vahetas seal välja „juhmaka viktoriaanliku ektsentriku“ (116) ja juhtumisi Darwini nõbu Francis Galtoni, pakkudes välja üldise vaimse võimekuse mõõdu ehk g-faktori. Selleks leiutas ta faktoranalüüsi, mis on meetod suure arvu muutujate (näiteks erinevad vaimsete võimete alatestid) taandamiseks oluliselt väiksemale arvule faktoritele. Antud juhul lähtus Spearman oletusest, et kõigi erinevate vaimsete võimete ülesannete tagant kumab läbi üks ühine tegur, mis on aluseks igat liiki tunnetuslikule tegevusele (328, 379). Tehniliselt tähendab see korrelatsioonimaatriksi põhjal esimese peakomponendi või sellise summaarse ühisvektori leidmist, mis on mingi vaimsete võimete alateste kujutava vektorite kimbu keskmiseks (314). Pole kahtlust, et see ühisvektor on matemaatiline abstraktsioon, millel ei pruugi olla mitte mingit reaalset sisu. Tüüpiline viga, mida vaimsete võimete testijad Gouldi arvates teevad on reifikatsioon ehk selle matemaatilise abstraktsiooni muutmine reaalselt olevaks „asjaks“, mis paikneb kusagil inimese ajus. Spearman julges oletada, et seniks kuni pole teisi paremaid oletusi, võib tema leitud üldfaktorit pidada millekski, mis oma olemuselt meenutab üldist „energiat“ või „jõudu“, mille toime hõlmab kogu ajukoort või isegi kogu närvisüsteemi (328). Kuid isegi ettevaatliku oletuse ja hüpoteesina on Spearmani oletus lubamatu, kuna g-faktor on fiktsioon isegi matemaatilise abstraktsioonina. Seda näitas Louis Thurstone, kes leiutas faktorite pööramise meetodi. Selle meetodi abil avastas Thurstone andmetes „lihtsa struktuuri“, mis viitab mitme primaarse vaimse võime olemasolule. Gouldi arvates g lihtsalt haihtub “lihtsas struktuuris”, kusjuures ilma mingi informatsiooni kaduta.

Gouldi eksimus tuleb eriti selgelt esile järgmises väites: „Igasuguse positiivsete korrelatsioonikoefitsientide maatriksi võib taandada, nagu seda tegi Spearman, g-ks ja rühmaks lisafaktoriteks, või, nagu tegi Thurstone, rühmaks „lihtsa struktuuriga“ faktoriteks, millel tavaliselt puudub ühene domineeriv suund“ (331). See on lause, mille eest üliõpilane peaks saama andetöötluse kursuses puuduliku hinde: mitte igasugust positiivselt korreleeritud maatriksi pole võimalik esitada “lihtsa struktuurina”. Näiteks Gouldi enda näide pelikosauruste 14 erineva mõõdu kohta, kus esimene põhikomponent seletab 97,1% kogu andmete hajuvusest, pole ühelgi rahuldaval viisil esitatav kahe või enama arvu omavahel risti asetseva telje abil (308). See on sedavõrd ilmne, et igaüks võib selle võimatust oma silmaga näha vaadates Gouldi joonisele 6.3 (304): läbi kitsa väljavenitatud punktiparve saab panna ikka vaid ühe telje, mitte aga kaks või kolm omavahel täisnurga all olevat telge. Kuid just see elementaarselt vigane väide – g võib ära kaotada faktori telgede lihtsa pööramise teel (414) – on aluseks praktiliselt kõigile järeldustele, mida Gould hiljem teeb. Gould arvab ekslikult, et suvalist korrelatsioonimatriksi on võimalik võrdväärselt edukalt esitada kas ühe peakomponendina või mingi arvu ortogonaalsete telgede abil. Näib nagu Gould poleks kunagi kuulnud faktorite arvu määramise probleemist, mis on faktoranalüüsi kesksemaid. Mõnikord, nagu Gouldi poolt mõõdetud pelikosauruste puhul, piisab vaid ühest faktorist. Mõnikord on neid vaja kaks, kolm või neli.

Vaimsete võimete uurimise üheks „empiiriliseks seaduseks“ on see, et on väga raske välja mõelda mingit uut vaimsete võimete alatesti, mis ei korreleeruks kõigi teiste juba tuntud testidega. Mingil põhjusel, kui inimene on edukas sõnaliste ülesannete lahendamisel, on ta edukas ka näiteks matemaatiliste ülesannete lahendamisel. Gouldi jaoks ei ole selles mitte midagi üllatavat, kuigi ta ei eita selle fakti avastamise tähtsust: „Vaimse arengutaseme testide vahel positiivse korrelatsiooni prevalveerimise fakt on tõenäoliselt üks kõige vähem üllatavaid suuri avastusi teaduse ajaloos“ (382). Igal juhul pole tegemist mingi paratamatusega, kuna oleks täiesti mõeldav, et on selliseid arukust nõudvaid ülesandeid, mis ei korreleeru teistega. Asi, millest Gould pole aga aru saanud on see, et selle suure avastuse paratamatu ja vältimatu järeldus on generaalse ehk g-faktori olemasolu. Tuleb nõustuda Carrolli (1995) hinnanguga, et Gould ei mõista päris hästi faktoranalüüsi olemust.

Gould kirjutab, et ta pühendas ta pühendas terve aasta faktoranalüüsi keerdkäikude õppimisele (43). Teda lugedes ei jäta maha tunne, et ta oleks asunud võitlusesse üldise ja ühe arvuga avaldatava intelligentsuse mõõdu vastu ka ilma selle aastata. Pole raske ennustada, et Gould oleks intelligentsuse singulaarseks entiteediks abstraheerimise vastu ka siis, kui ta ei teaks midagi faktoranalüüsist. Ta ilmselt paneks selle abstraktsiooni keelu alla lihtsalt poliitilistel ja ideoloogilistel kaalutlustel, kuna tema veendumuse kohaselt moonutab see võrdõiguslikkuse ja vabaduse püüdlusi. Tahaks siiski uskuda, et Gouldi katse kõrvadada käibelt intelligentsuse abstraktsioon on sama utoopiline kui keelata bioloogidel kõnelemast lisaks konkreetsetele liikidele, nagu rebased, meresead ja elevandid, imetajatest üldse, mis on samuti abstraktsioon, mida võetakse tegelikult eksisteeriva „asjana“. Gould toobki näiteks mardikate uurija, kes lisaks konkreetsete mardikate taksonoomiale ja rõõmule uue liigi eritunnuste üle, ei julge isegi mõtelda natuke üldisemalt „mardikluse“ põhiolemusest (323). Huvitav, kuidas siis mardikate koguja üldse teab, et tegemist on mardikaga aga mitte mingi teise putukaga?

Seos pea suuruse ja IQ vahel

Gould üritab naeruvääristada kõiki, kes üldse sellise mõtte peale võivad tulla. Ta katsub kõiki, kes seda seost on püüdnud uurida, kujutada kinnisideede käes vaevlevate fanaatikutena, kes oma meelisidee tõestuseks on valmis petma ja võltsima. Teine võte umbusu külvamiseks on anekdootlikud näited: suure matematiku Karl Friedrich Gaussi aju kaalus 1492 grammi, mis on oluliselt vähem kui palgamõrvar Le Pelley aju, mis kaalus 1809 grammi. Sellega võrreldes oli Anatole France’i aju 1017 grammi lihtsalt kääbuslik. Kõigi nende näidete mõte on tõestada, et aju mahu erinevustel pole mingit tähendust. Näiteks Gouldi poolt „parandatud“ Mortoni tabel (104) esitab rasside keskmist ajumahtu kuuptollides ja annab põhjust järelduseks: „Lühidalt öeldes ei paljasta minu poolt korrigeeritud Mortoni järjestus mingeid märkimisväärseid erinevusi rasside vahel lähtuvalt Mortoni enda andmetest“ (106). Philippe Ruston (1997) ironiseerib selle järelduse üle, kuna erinevus aafriklaste ja mongolite vahel on mingid „tühised“ 4 kuuptolli ehk 64 cm³. Võttes arvesse ajurakkude keskmise tiheduse tähendab see ligikaudu 384 millionit enamat või vähemat närvirakku. Gould üritab oma lugejaid veenda, et sadakond millionit ajurakku ei oma mõistuse töö seisukohalt mitte mingit tähtsust. Võimalik, kuid see tundub olevat ebausutav ja vajab kindlasti tõestamist. Praeguseks teadaolevad andmed lubavad kõnelda püsivast ja stabiilsest seosest aju mahu ja IQ tulemuste vahel. Kaasaegsete kolmemõõtmelite aju kuvamise meetodite (MRI) kasutuselevõtmine lahendas ära ka probleemi, kuidas täpselt mõõta aju mahtu, ära ootamata autopsiat. Praeguseks on juba kümmekond sõltumatu uurimust leidnud, et IQ ja ajumahu omavaheline korrelatsioon on keskmiselt 0,44 (Rushton & Ankney, 1996). Kuigi seos on kaugel rangelt funktsionaalsest, viitab korrelatsiooni tugevus ja tulemuste järjekindel korratavus püsivale seosele, mille olemasolu on rumal ignoreerida.

Eelmise sajandi viimast kümmet nimetati aju dekaadiks, kuna meetodid, mis lubavad jälgida elusa ja puutumatu aju tööd avardusid märgatavalt. Rushton (1996) küsib, kus oli sellel ajal Gould? Gould ise ei leia, et tema Vääriti mõõdetud inimene vajaks oma esimese viieteist aasta jooksul täiendusi ja parandusi (29). Ilmselt ei ole see tõe järele janunevale uurijale mitte kõige sobivam seisukoht.

Kellukakõver

Uude trükki on Gould lisanud kriitika Richard Herrnsteini ja Charles Murray raamatu The Bell Curve (Kellukakõver) kohta (Herrnstein & Murray, 1994). Kuna ma olen üks neid väheseid, kes seda kõmulist ja paksu raamatut on ise lugenud, mitte ainult massimeedias avaldatud retsensioone selle kohta, siis võiksin ma midagi arvata uute lisatud peatükkide kohta Vääriti mõõdetud inimeses. Mulje on nagu oleks Gould lugenud hoopis mingit teist raamatut. Ta võtab Herrnsteini ja Murray teose põhiidee kokku väitesse, et alaväärtuslikest peamiselt tumeda nahavärviga inimestest koosnev püsiv alamklass on sellesse seisusse langenud saatuse poolt määratud paratamatuse tõttu (408). Kuigi see kindlasti ei ole Kellukakõvera mõte, siis sellele vaatamata deklareerib Gould, et “me peame võitlema The Bell Curve’i doktriini vastu, kuna see on vale, aga ühtlasi, kuna praktikas kasutuselevõtmise korral võtab see meil ära igasugused võimalused oma intelligentsi parandada või selle taset tõsta” (419). Mõistagi saab selline tagurlik doktriin karmi negatiivse hinnagu: “The Bell Curve ei sisalda mingeid uusi argumente ega esita mingeid veenvaid andmeid toetamaks seal propageeritavat anakronistlikku sotsiaalset darvinismi” (407).

Vähegi erapooletu vaatleja peab tunnistama, et Herrnsteinil ja Murray’l oli raamatut kirjutades hoopis teine mure: Ameerika ühiskond kipub liigselt kihistuma meritokraatsel põhimõttel, milles on IQ mõõtmisel märkimisväärne osa, ja see ei ole autorite meelest hea. Nad soovitavad õppida tundma ühiskonna rühmadevahelisi erinevusi, kaasa arvatud erinevused rasside vahel, mitte katta neid poliitilise korrektsuse viigilehega. Nad hoitavad, et realistliku pildi puudumine tegelikest rassilistest suhetest võib viia uue vihkamise laineni, mida Ameerika pole tundnud aastaid. Ma olen aga sellest, nagu ka Herrnsteini ja Murray veidi naiivsetest ühiskonna parandamise retseptidest, mujal juba pikemalt kirjutanud (Allik, 1997). Võrreldes minu ülevaadet (või veel parem originaali) sellega, mida kirjutab raamatust Gould, võib lugeja ise veenduda, et Gould sõdib müütiliste tuuleveskitega, mille ta ise on endale selleks otstarbeks ehitanud. Vääriti mõõdetud inimeses on kümneid lehekülgi pühendatud IQ testide pilamisele püüdes näidata, et nad on vildakad jättes tumedanahalised ja teised sotsiaalselt rõhutud halvemasse olukorda. Kui aga Herrnsteini ja Murray raamatus üldse midagi väärtuslikku on, siis üsna kaalukad argumendid, mis näitavad, et enamik üldkasutatavaid IQ teste ei ole märkimisväärselt tendentslikud (biased). Näiteks, kui mingi test on rassiliselt tendentlik, siis peaksid seal olema erilised küsimused või alatestid, mis on kerged valgetele, kuid rasked tumedanahalistele. Kellukakõver pakub üsna muljetavaldavat statistikat, mis näitab, et tumedanahalistele rasked küsimused on täpselt samad küsimused, mis on rasked ka valgetele. Veelgi enam, testide ennustuvõime osas soosivad IQ testid pigem tumedanahalisi kui valgeid: tumedanahaliste IQ punktide põhjal on võimalik täpsemini ette ennustada elus toimetuleku edukust (näiteks sissetuleku suurust), kui valgetel. Ma saan aru, et need faktid võivad mitte eriti meelepärased olla, isegi mingis mõttes ekslikud, kuid soliidne uurija ei saa neist niisama mööda minna, nagu neid ei eksisteeriks või nad ei tähendaks midagi.

Samuti pole mul mõtet hakata siin Gouldiga vaidlema selle üle kui veenvad on Herrnsteini ja Murray argumendid näiteks selle kohta, kas erinevus tumedanahaliste ja valgete vaimsetes võimetes kaob ära peale seda kui sotsiaalsed ja majanduslikud erinevused on arvesse võetud. Selgitamist väärib vaid Gouldi üldine etteheide, et enamik Herrnsteini ja Murray korrelatsioone on nõrgad, tüüpiliselt vahemikus 0,2-0,4. Kuna juurdunud tava kohaselt tõstetakse korrelatsioonikordajad ruutu selleks, et välja arvutada millise protsendi tulemuste hajuvusest saab seletada antud seose abil, siis on vastav seletuseprotsent vahemikus 4%-16% (417), mis on indiviidi taasandi uurimustes üsna tavaline. Kuid kas need protsendid on ikka “igas mõistuspärases tähenduses” tähtsusetud, nagu kirjutab Gould? Näiteks enamuses uuringutes, mis näitavad kolesterooli kahjulikkust, on jälgitavad efektid nendest protsentidest veelgi väiksemad. Tüüpiline on see, et kolesterooli kasv 40 mg/dl võrra suurendab südamehaigustesse suremise riski nii umbes 0,5% võrra. Sellele vaatamata ei tõtta keegi ütlema, et pool protsenti on igas mõistuspärases tähenduses tähtsusetu ja kolestreooli taset veres pole mõtet jälgida. Maailmas on viimase paarikümne aastaga kulutatud miljardeid dollareid nii kolesterooli kahjuliku mõju uurimisele kui rohtudele, mis vähendavad selle kontsentratsiooni veres, kuigi võidu võimalused on vaid veidi suuremad kui loteriis. Inimese IQ mõju tema elukäigule on aga kolesterooli mõjust suurem ja ilmselt mitte vähem dramaatiliste tagajärgedega.

Gouldi valskused

Vääriti mõõdetud inimese esimene pool on pühendatud XIX sajandi koljumahumõõtjatele Paul Broca’le ja Samuel Georg Mortonile. Gould püüab iga hinna eest näidata, et nende uurijate erapoolikust – nad ei suutnud isegi kolju mahtu mõõta selliselt, et ei oleks eksinud oma eksiarvamuse kasuks, mille kohaselt valge mehe aju on suurem tumedanahaliste omast. Näiteks kirjutab Gould: „mida “alaväärtuslikum” oli teatud rass Mortoni arvamuse kohaselt, seda suurem oli erinevus subjektiivse, ebateadliku, aga kergekäeliselt „ära vusserdatud“ mõõtmistulemuse ja objektiivse, eelarvamustevaba mõõtmistulemuse vahel“ (103-104). Vääriti mõõdetud inimese esmatrükk 1981. aastal tekitas mõistagi kahtluse Mortoni teaduslikus aususes. Kahtlejad otsisid arhiivkogudest üles need samad koljud, mida Morton oli mõõtnud oma töö jaoks selleks, et need valikuliselt veelkord hoolikalt üle mõõta (Michael, 1988). Tulemus näitas, et Morton oli teinud vähe vigu ja reeglina ei olnud nad selles suunas, nagu Gould kahtlustas. Michael järeldab, et hoopis rohkem vigu tegi Gould ise, kui ta püüdis Mortonit „parandada“. Millegipärast olid tema vead selles suunas, mis näitab, et erinevate rasside koljumahud on võrdsed. Pole kahtlust, et see heas ajakirjas ilmunud töö oli Gouldile teada, kui ta uut trükki ette valmistas. Uues trükis pole sellele viidet ega vigade parandust. Samuti mitte vastuväiteid avalikult esitatud kriitikale. Selle asemel kordab ta ka kordustrükkis enda väljamõeldud stsenaariumi selle kohta, kuidas Morton võis tahmatult andmeid võltsida (104). Päris ausa mehe käitumise moodi see küll ei tundu.

Teine näide Gouldi ebaaususest on seotud kuulsa Kallikaki perekonnaga. Gould süüdistas Henry Goddardi fotode teadlikus moonutamises. Perekonna paha kakose liini esindajate näod on retušeeritud: “Nende suu kuju on kuidagi võigas ja õel ning silmade asemel on justkui mustade äärtega pilud” (220). Tänapäeva üks väljapaistvamaid psühholoogia ajaloolasi Fancher seadis sihiliku moonutamise võimaluse tõsise kahtluse alla: sel ajal oli üldiselt tavaks “parandada” kõiki trükis ilmuvaid fotosid ja fotode retušeerimises ei pruukinud olla mingit pahatahtlikkust (Fancher, 1987). Kaks psühholoogi korraldasid isegi katse nende retušeeritud fotodega ja leidsid, et erapooletute hindajate arvates tundusid näod olevat meeldivad ja sugugi mitte nõdrameelsed (Glenn & Ellis, 1988). Gould teeb jälle näo, nagu poleks midagi juhtunud.

Veel üks näide. Gould väidab seda, et vaimsete võimete testijate propaganda, nagu oleksid USA-sse sisserändajad rassiliselt ja intellektuaalselt ala-arenenud, viisid USA Kongressi 1924. a. immigratsiooni piirava seaduse vastuvõtmiseni (291), mis Gouldi arvates paratamatult suurendas holokausti ohvrite arvu (293). Dokumentide analüüs aga näitab, et Kongress ei pööranud selle seaduse vastuvõtmise käigus IQ testimisele mitte mingit tähelepanu. Mitte keegi tuntud psühholoogidest ei käinud kongressi aruteludel ja ühtegi testimisega seotud dokumenti ei ole lisatud seaduseelnõud ettevalmistavate materjalidele (Snyderman & Herrnstein, 1983). Gouldi kaudsed vihjed selle kohta, et IQ testiloojate esimene põlvkond on süüdi holokaustis jääb seega õhku rippuma. Ka seekord ei teinud Gould mingeid korrektiive oma raamatu uues täiendatud trükis, et tõestada oma allusioonide paikapidavust.

Mitmed Gouldi retoorikavõtted kuuluvad argumentum ad hominem kategooriasse: leida oma ohvri kohta kompromiteerivat materjali selleks, et diskrediteerida teooriat, mida ta kaitseb. Üks haavatav persoon on Sir Cyril Burt, kes ilmselt fabritseeris andmeid, et tõestada vaimsete võimete päritavust. Gould tahab, et lugejad teeksid järelduse: kuna Burt osutus vanast peast petiseks, siis on ka tema poolt kaitstav idee vaimsete võimete päritavusest vale. Kuid isegi kui Burt tõesti andmeid fabritseeris, mis on kahtlemata üks suuremaid nurjatusi akadeemilises maailmas, ei välista see ometi seda, et nende pealt tehtud järeldused kasvõi kogemata õigeks osutavad. Paradoks on see, et nii on ilmselt juhtunudki. Mitmed sõltumatud ja metoodiliselt laitmatud uuringud, mis võrdlevad ühe- ja kahemuna kaksikuid, pakuvad IQ päritavuse osakaaluks ligikaudu 75%, mis on väga lähedal sellele millest kirjutas Burt (vt. Plomin, 2000).

Gould moonutab üsna tugevalt vaimsete võimete uurimise ajalugu, pidades ainsaks tunnustust väärivaks persooniks IQ testide loojat prantslast Alfred Binet’d, kelle eesmärgid olid Gouldi arvates teravas vastuolus kogu kurja juurega – sünnipärasust pooldava suunaga. Gouldi sõnul on lausa saatuse iroonia, et IQ pärilikkuse teooria sündis Ameerikas, kõigi võrdõiguslikkuse ja vabaduse maal (427), kuigi raske on aru saada, kuidas kõigi kodanike võrdsed vabadused ja ühesugune vastutus seaduse ees välistab mingi inimliku omaduse (näiteks inimese pikkus või vaimuanded) päritavuse. Gould kirjutab dramaatiliselt, et Binet “arukate ja humaansete püüdluste moonutamine on üks kahekümnenda sajandi teaduse suurimaid tragöödiad” (427). Tegelikult oli testide kasutamise üheks kõige esmasemaks motiiviks, ning seda eelkõige Ameerikas, seisuslike ja majanduslike erinevuste kaotamine. Gouldi enda koduülikooli Harvardi president James Bryant Conant oli üks nendest, kelle eestvedamisel hakati testima ülikooli sisseastujate vaimseid võimeid ainsa mõttega, et see tagaks kõigile inimestele võrdsed õppimise võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust ja majanduslikust seisundist. Eelkõige nendele, kes on vaestest peredest, kuid kellel on märkimisväärsed vaimsed võimed. Selle motiivi mahavaikimine ei ole millegiga õigustatav.

Kaudselt puudutavad Gouldi süüdistused esimeste vaimsete võimete testijate kohta ka Eestit. Üks IQ testidest, mida Gould mõnitab (228), sai aluseks Juhan Torki põhjapanevele uurimusele Eesti laste intelligents, mida ta kaitses 1939. aastal Tartu Ülikoolis doktoritööna. Testi eesti keelde kohandamise käigus oli Tork kirjavahetuses testi loojatega, näiteks Robert Yerkes’iga, ning tulemuseks oli esmaklassiline uurimus, mille tähtsus pole ka tänapäeval kadunud. Pole liigne meenutada, et see töö sattus peale Eesti okupeerimist NL-i poolt kohe keelatud raamatute nimekirja ja kogu trükk hävitati.

Saatana suhu põrgu keskele

Gould kirjutab, et avaldamaks raamatut, mis keskmisest tasemest kõrgemale tõuseb, tuleb kirjutada kirglikult, rajanedes autori sügavatele veendumustele. Kuid ometi peab ta ennast paremaks teadlaseks kui heategijaks. Selle kinnituseks manab ta oma raamatus: „Sattugu ma Juudas Iskarioti, Brutuse ja Cassiuse kõrvale saatana suhu põrgu keskele, kui ma kasvõi kordki jätan andmata läbinisti ausat hinnangut ja tegemata vaid tõendusmaterjalidele tuginevaid järeldusi mingi empiirilise nähtuse kohta“ (39). Ülaltoodu ei jäta kahtlust, et Stephen Jay Gould määras endale ise karistuse, mis ootab kõiki neid, kes tõe vastu teadlikult patustavad.

Kirjandus

Allik, J. (1997). Mida vaimueliit ei taha endale tunnistada? Vikerkaar, 4-5, 89-96.

Carroll, J.B. (1995). Reflections on Stephen Jay Gould’s ‘The mismeasure of man’ (1981). Intelligence, 21, 121-134.

Fancher, R. E. (1987). Henry Goddard and the Kallikak family photographs: Conscious skulduggery or Whig history? American Psychologist, 42, 585-590.

Glenn, S. S. & Ellis, J. (1988). Do the Kallikaks look menacing or retarded? American Psychologist, 43, 742-743.

Herrnstein, R.J. & Murray, C. (1994). The Bell Curve. New York: Free Press.

Michael, J.S. (1988). A new look at Morton’s craniological research. Current Anthropology, 29, 349-354.

Plomin, R. (Ed.) (2000). Behavioral Genetics. New York: W H Freeman & Co.

Rushton, J.P. (1997). Race, Intelligence, and the brain: the errors and omissions of the revised edition of S.J.Gould’s ‘Mismeasure of Man’ (1996). Personality and Individual Differences, 23, 169-180.

Rushton, J. P. & Ankney, C. D. (1996). Brain size and cognitive ability: Correlations with age, sex, social class, and race. Psychonomic Bulletin and Review, 3, 21-36.

Snyderman, M. & Herrnstein, R. J. (1983). Intelligence tests and the immigration act of 1924. American Psychologist, 38, 986-995.

Weinberg, R.A. (1988). Intelligence and IQ: Landmark issues and great debates. American Psychologist, 44, 98-104.

Jüri Allik