Allik, J. (2002). Endel Tulving ja mälu –
E.Tulving, Mälu (lk. 9-31). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
ENDEL
TULVING JA MÄLU
Mälu uurimise algus
Nii nagu
varemgi teaduses on juhtunud, sai ka mälu järjekindel uurimine oma alguse ühest
üsna juhuslikust sündmusest, seekord ühes Pariisi antikvariaadis. Preisi prints
Waldemar oli palganud oma lastele prantsuse keele koduõpetaja, kes seal
raamatuid uurides märkas riiulil ühte, mis kohe ta tähelepanu köitis ning mille
ta endale soetas. Selle saksakeelse raamatu autoriks oli Gustav Theodor Fechner
ja raamat ise kandis pealkirja "Psühhofüüsika elemendid".
Koduõpetaja, kelle nimi oli muide Hermann Ebbinghaus, luges selle raamatu
põnevusega läbi ja tal tekkis mõte rakendada taju uurimiseks mõeldud
uurimisvõtteid, millest jutustas Fechneri raamat, ka inimese mälu peal.
Selleks, et uurida mälu puhtal, sisust puutumatul kujul, tuli lahendada
ülesanne, millega varem polnud keegi veel hakkama saanud. Ta lahendas sisust
lahtisaamise probleemi sellega, et kirjutas 2300-le sedelile mõttetuid
kolmetähelisi silpe ja pühendas järgnevad kaks aastat sellele, et iga päev
uurida, kui palju kulub aega ja kordusi, et mõni juhuslikult suurest sedelite
hulgast valitud pakk ilma vigadeta meelde jätta. Ta fikseeris hoolikalt, kui
palju muutub meeldejätmine kergemaks sõltuvalt sellest, kui ta oli sama silpide
nimekirja püüdnud eelmistel päevadel meelde jätta ja kui kiiresti nimekiri
ununeb, kui seda vahepeal ei korrata. Nendest katsetustest selgus, et mälu saab
üsna täpselt mõõta ja näiteks unustamist õnnestub iseloomustada peaaegu sama
valemiga, mis kirjeldab elektrikondensaatori tühjenemist. Need enda mälu
katsetused pani Hermann Ebbinghaus kirja raamatus Über das Gedächtnis, mis ilmus 1885. aastal, avades inimese mälu
jäädavalt katselisele uurimisele. Mälu, mida esialgu oma liigse hingelisuse
tõttu taheti üldse katselise teaduse ukse taha jätta, muutus peagi siduvaks
teljeks, mille ümber kogu psühholoogia keerleb.
On
tähendusrikas, et esimene eestlase kirjutatud raamat psühholoogiast on samuti
mälust. 1897. aastal trükiti Dorpatis teos, mille autoriks oli Rudolf Kallas ja
see kandis pealkirja "Mäluõpetuse
süsteem" (System der Gedächtnislehre).
Kallas üritas vastata küsimusele, kuidas on võimalik, et üks ilma
koolihariduseta Eesti rahvalaulik suudab meeles pidada värsside hulka, mis oma
arvult ületab Homerose Iliase ja Odüsseia kokkuvõetult. Kallas oletas, et
regivärsi vorm (alliteratsioon, värsimõõt jne.) ongi abivahendiks, mis aitab sellist tohutut hulka värsse meeles
pidada.
Peale mälu uurimise reibast algust tuli aga seisak. Kui tänapäeva
psühholoogia on väga mälukeskne, siis möödunud sajandi keskel mälu uurimine
praktiliselt hääbus. Üheks põhjuseks
oli kindlasti see, et mälu tundus mõistuse või isegi kogu looduse paratamatu
osana. Paber hoiab trükivärvi
kinni ja säilitab teksti, mis sinna trükitud. Maapind Kaali kraatri kohal
mäletab taevakehade kokkupõrget, mis toimus tuhandeid aastaid tagasi. Inimese
ajus toimuvad imepisikesed muutused, millest aga siiski piisab selleks, et
mäletada veel kolmkümmend aastat hiljem seda, mida talle viiendaks sünnipäevaks
kingiti. Need näited, mille loetelu on lihtne jätkata, vihjaksid nagu mälule
kui mateeria üldisele omadusele. Muidugi võib sellisest maailma ühendavast
üldisest omadusest rõõmu tunda, kuid kui palju mõistmist ja selgust sünnib
sellest, kui nimetame näiteks nii jalajälgi liival kui inimese võimet
deklameerida peast luuletust ühe ja sama sõnaga “mälu”. Endel Tulving kirjutab
oma klassikaliseks saanud raamatus “Episoodilise mälu elemendid” (1983), et
üldine mäluteooria oleks sama sisutühi kui üldine lokomotsiooni teooria.
Organism võib ühest kohast teise liikuda lõpmatul hulgal eri viisidel:
sammudes, joostes, roomates, rulludes, ronides, hüpates, ujudes, hõljudes,
lennates, uuristades ja nii edasi. Mis ühist võib olla kõigil nendel liikumise
vormidel peale selle, et nad toimuvad organismi omal jõul ja kulutavad selleks
energiat? Peale nende triviaalsete ühisjoonte on erinevatel ruumilise
ümberpaiknemise vormidel vähe midagi ühist. Need kainestavad sõnad on
kirjutatud palju hiljem. Kuid veel 20 aastat enne selle mõtte kirjapanemist
tundus, et mälu pole vajagi eraldi uurida, kuna see on tajumise, õppimise,
vilumuste kujunemise ja muu aruka käitumise lahutamatu ja paratamatu
kaaslane. Seepärast hajus mälu verbaalse õppimise uurimisse ja muudesse
teemadesse.
Võimalus, et
inimese mälu ei ole üks suur ühetaoline moodustis, mis oluliselt ei erine
loomade mälust, oli sel mälu uurimisele raskel ajal täiesti võõras. Lihtsat
mõtet, et mälu võiks koosneda paljudest mäludest, mille aluseks on erinevad
mehhanismid ja mis täidavad erinevaid ülesandeid, oli peaaegu võimatu
sõnastada. Just sellel ajal tuli mälu uurimisse Endel Tulving. Sellest hetkest
alates on mälu uurimise ajalugu lahutamatu tema tegevusest. Kui keegi tahab
teada saada, mis juhtus selles valdkonnas viimase 30 aasta jooksul, siis on
kõige lihtsam viis jälgida seda, mida tegi Endel Tulving. See muidugi ei
tähenda, et teised mälu uurijad poleks viimasel paaril kümnendil midagi olulist
avastanud või korda saatnud. Kindlasti on, kuid kõik tähtsamad ja vaieldamatult
intrigeerivamad avastused mälu uurimise vallas on seotud Endel Tulvingu nimega.
Kuigi Endel Tulvingu nimi ei vaja eesti lugejale enam eraldi tutvustamist, pole
siin ehk liigne anda pilt tema akadeemilisest elukäigust.
Elulugu
Endel Tulving sündis
26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust
mõistmas. Oma õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille
lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit. 1949. aastal õnnestus tal
emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla
ja turvalise arsti või inseneri ameti asemel valis ta oma erialaks hoopis
hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas
doktoriõpinguid Harvardi Ülikooli juures. 1957. aastal saab ta Harvardi
Ülikooli doktorikraadi. Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina
tööle Toronto Ülikoolis ja 1965. aastal valitakse korraliseks
psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970-1975) lendab ta praktiliselt
iga nädal Yale'i Ülikooli, kus ta peab rööbiti veel teist professoriametit.
Akadeemilise karjääri sisse jääb ka 6 aastat tööd Toronto Ülikooli
psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja Journal
of Verbal Learning and Verbal Behavior toimetamine maailma üheks kõige
mõjukamaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel Tulving Toronto
Ülikooli ülikooliprofessoriks (university
professor), tunnustus, mille osaliseks saavad vaid väga vähesed. Vastavalt
Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema.
1992. aastal pidi Endel Tulving, kes füsioloogilistelt näitajatelt on palju
paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli
emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse-
päeva-nädalas tööstiili Rotmani
Uurimisinstituudis (Rotman Research
Institute at Baycrest Centre) kognitiivse neuropsühholoogia sektori
juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis),
kus ta hoiab Clark Way Harrisoni külalisprofessori õppetooli, ja mõned nädalad
Tallinnas, kus ta huviga jälgib imepäraseid muutusi Eesti elus. Kõik kolleegid
teavad tema Eesti päritolu, mis on tema karismaatilisuse
lahutamatuks koostisosaks. See oli ka üheks põhjuseks, miks Tallinn muutus
korraks maailma mälu-uurimise pealinnaks. Tulvingu poolt Tallinnas korraldatud
konverents tõi Eestisse koguka osa mälu uurimisega seotud eliidist. Kuna selle kokkusaamise
ettekannete põhjal välja antud raamatu pealkiri kuulutab “Tallinna konverents”,
siis tekitas see mälu-uurimise ja Eesti vahele veel ühe püsiva seose (Tulving,
2000).
Endel Tulvingule
jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk.
Siinkohal vaid valik kõige olulisematest.
1976/77 - Izaak
Walton Killami stipendium;
1977/78 - Briti
Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis;
1979 - Kanada
Kuningliku Ühingu (Royal Society of
Canada) liige;
1982 - Howard
Crosby Warreni medal (suurim tunnustus eksperimentaalpsühholoogile, mida jagab
elitaarne Eksperimentaalse Psühholoogia Ühing ehk Society of Experimental Psychologists);
1983 - Ameerika
Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu väljapaistvate teadussaavutuste eest (Distinguished Scientific Contribution Award);
1983 - Kanada
Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Award
for Distinguished Contributions to Psychology as a Science);
1986 - Ameerika
Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American
Academy of Arts and Sciences) auliige;
1987/88 Guggenheimi
stipendium;
1988 - Ameerika
Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia (U.S.
Academy of Sciences) välisliige;
1989 - Tartu
Ülikooli audoktor;
1991 - Rootsi
Kuningliku Akadeemia välisliige;
1992 - Londoni
Kuningliku Ühingu (Royal Society of
London) liige;
1994- Kuldmedal
elutöö eest psühholoogias, Ameerika Psühholoogia Fond (American Psychological Foundation);
1996- Academia Europaea, välisliige
1996- McGoverni
autasu, Ameerika Teaduse Edendamise Ühing (American
Association for the Advancement of Science)
2001- Toronto
Ülikooli audoktor
Endel Tulving on
saanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse
millestki unistada, siis vast ainult Nobeli preemiast, mida ühel psühholoogil
on teadagi raske saada, kuid aju uurijal sugugi mitte võimatu. Kord aastas
ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology
pühendab esimese artikli psühholoogile, kes on oluliselt muutnud ja kujundanud
psühholoogia tänapäevast nägu. Sellel, 2002. aastal anti see suur au Endel
Tulvingule, kes pealkirjastas oma artikli paljuütlevalt: "Episoodiline
mälu: teadvuse juurest aju juurde" (Tulving, 2002).
Teaduse genoomi moodustavad iga artikli või raamatu taga olevad kirjanduse
loetelud. Nende põhjal võib kindlaks määrata, kes on antud töö
"vanemad", kellelt on päritud ideid ja mõtteid. Igas teadlases, kes
muidugi tahab endale seda rolli võtta, on sama palju isekust kui päris geenis –
teadlase eesmärgiks on "nakatada" võimalikult palju teisi artikleid
ja raamatuid oma "geneetilise materjaliga", ideedega, mille ajalist
ja ruumilist levikut on kõige parem jälgida viidete põhjal. Tsiteeritavus on parim näitaja, mis
iseloomustab seda, kuidas kellegi ideed on teisi mõjutanud. Teaduse absoluutse
eliidi piiriks on 1000 tsitaati.[1]
Eestis tegutsevatest teadlastest on selle piirini küündinud vaid natuke üle
kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks
kuigi palju aega. Veelgi enam, ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud
korduvalt, viimasel ajal nii umbes iga paari aasta järel uuesti. Näiteks ajavahemikus 1969-1977 tsiteeriti
Endel Tulvingu artikleid ja raamatuid kokku 2018 korral, mis teeb keskmiseks
224 korda aastas, millega ta juba siis kuulus maailma 100 kõige enam tsiteeritud
sotsiaal- ja käitumisteadlase nimekirja (Garfield, 1980, lk. 633-639). Järgnevatel aastatel tema tsiteeritavus kasvas
aga veelgi ja jõudis 1990ndatel aastate keskel keskmiselt 500 tsiteeringuni
aastas. Teaduse raamatupidamises on olemas selline mõiste nagu mõjukus, mida
arvutatakse kui tsiteeringute arvu ja avaldatud artiklite arvu suhet. Eugene
Garfieldi tehtud analüüsi kohaselt oli 225 psühholoogia ajakirjas ajavahemikus
1986-1990 avaldanud autori seas Endel Tulving mõjukuselt kaheksandal kohal,
saades keskeltläbi 14,75 viidet iga selles ajavahemikus avaldatud artikli kohta
(Garfield, 1992). Seepärast pole imestada, et ta on juba ammu ületanud 10000
tsitaadi piiri, mis on olnud teaduse ajaloos jõukohane vaid mõnele üksikule
geeniusele. Tavaliselt õnnestub nii suure arvu tsiteeringuteni jõuda vaid
kollektiivselt, näiteks mingi Eesti suuruse maa teadlastel üheskoos. Pole
mingit kahtlust, et Endel Tulving on kõige tuntum eesti soost teadlane kogu
maailmas, seda nii formaalsete kui ka mitteformaalsete kriteeriumide põhjal.
Teadvuse juurest aju juurde
Populaarne kujutlus teadlasest eeldab
kohustusliku atribuudina hiiglaslike mõõtmetega kiirendit, teleskoopi,
superarvutit või siis vähemalt mikroskoopi. Pikema osa oma teaduslikust
karjäärist on Endel Tulving vajanud avastuste tegemiseks peale suurepärase aju
vaid paberit ja pliiatsit. Isegi nüüd, närviteaduste ajastul, ei pea uurija
tingimata omama juurdepääsu kalli tomograafi või mõne muu aju tööd jälgida
lubava seadme juurde. Väga suur hulk andmeid on vabavara ja avastuse võib teha
analüüsides teiste kogutud andmeid. Ometi pole ta kunagi olnud ainult
teoreetik, kes paberi peal oma avastusi teeb, vaid eelkõige eksperimentaator.
Teadlase portree tundub seda respektaablim, mida kaugema ja mõistetamatuma
asjaga ta tegeleb. Ka siin rikub Endel Tulving tavakujutlust teadlasest, sest
tema peamiseks uurimisalaks on see, mis on igaühel ja mida igaüks meist
tuhandeid kordi päeva jooksul kasutab – mälu. Kõige tavalisem igapäevane mälu,
millele me päeva jooksul tuhandeid kordi tugineme ja mille unikaalsusest pole
meil tegelikult üldse aimu. Inimese võime ajas tagasi rännata, meenutada ja
taas läbielada mõnda varasemat kogemust on ainult inimesele omane unikaalne
võime, mis on üks suurimatest looduse imedest. Kogu Endel Tulvingu akadeemiline
elu on pühendatud selle imelise võime uurimisele, mis tänu tema teravmeelsusele
ja läbinägelikkusele hakkab veel ikka arglikult, kuid üha sagedamini paljastama
oma saladusi.
Siin pole piisavalt ruumi tutvustamaks kõike,
mida Endel Tulving on oma senise teadlase- karjääri jooksul uurinud ja
avastanud. Järgnev pakub vaid kõige üldisemaid pidepunkte ja minimaalselt
vajalikku tausta, et paremini mõista siin raamatus avaldatud uurimuste sisu.
Märksõnad, mis tähistavad ehk kõige ilmekamalt Endel Tulvingu mõtte liikumise
trajektoori, on: episoodiline mälu, kodeerimise spetsiifilisus, praiming, HERA
ja kronesteesia.
Episoodiline
mälu
Täpselt 30 aastat tagasi avaldas Endel Tulving artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimise valdkonnas (Tulving, 1972). Selle artikli sõnumiks oli see, et inimese mälu pole üks, vaid on igati mõistlik ja arukas eristada vähemalt kahte omavahel põhimõtteliselt eristuvat mälusüsteemi, episoodilist ja semantilist. Nagu paljude uuendustega, põhjustas episoodilise ja semantilise mälu eristamine vastuseisu, poleemikat, kuid ka kaasaminekut uue ideega. Ühe kõige veenvama argumendi kahe mäluliigi eristamiseks mängis kätte puhas juhus. Jutt on K.C. juhtumist, mis Tulvingu enda sõnade kohaselt muutis oluliselt kogu tema akadeemilist karjääri. K.C-st tuleb mitmes järgnevas artiklis pikemalt juttu. Siin võib etteruttavalt ütelda, et K.C. erineb teistest inimestest kahel viisil. Esiteks pole tal episoodilist ehk autobiograafilist mälu: ükskõik kui lihtne ka ülesanne ei oleks, ei mäleta ta mitte midagi, mis temaga kunagi on juhtunud. Ta elab ajatus maailmas, kus valitseb kogu aeg olevik. Ükskõik kui tugevalt ta ka ei pingutaks ja ükskõik kui mõjusaid meenutamiseks vajalikke vihjeid talle ei antaks, ei suuda ta mõttes rännata ajas tagasi, nii nagu seda terved inimesed teevad. Samuti ei suuda ta mõelda tulevikule. Kui küsida, mis toimub tema peas kui ta üritab mõtelda tulevikule, siis suudab ta parimal juhul ütelda, et tema mõistus on selle koha pealt “tühi”, nii nagu ta on “tühi” katsete puhul mõelda möödanikule.
Teiseks on K.C-l suuri raskusi õppimisega ja uue informatsiooni omandamisega.
K.C. juhtum näitab, et on suur vahe ‘teadmise’ ja ‘kogemise’ vahel. Meil on olemas mälu, mille abil me teame fakte maailma kohta, ja hoopis teistsugune elulooline või episoodiline mälu, mis võimaldab taaskogeda seda, mis meiega on kunagi varem juhtunud, või seda, mida me selle ajal kogesime. Ilmselt ilma semantilise mäluta poleks episoodiline mälu võimalik, kuid semantiline mälu ei eelda tingimata episoodilise mälu olemasolu. Unikaalne K.C. juhtum näitab, et inimene võib ühe hetkega kaotada kogu episoodilise mälu, ilma, et tema arukus ja ebaisikulised teadmised ümbritsevast maailmast oleksid sellega oluliselt kahjustatud.
Kodeerimise spetsiifilisus
Keel lausa sunnib meid mälust mõtlema kui
ruumilisest mahutist, millesse midagi pannakse ja mida sealt on võimalik uuesti
välja võtta, tõsi, mõnikord peale pikka otsimist. Pole päris selge, miks
selline ruumiline mälu kujutamise viis on tekkinud pea kõigis maailma keeltes,
samal ajal kui on teada, et mälu töö on kirjeldatav kõike muud kui mahutina,
millesse midagi pannakse ja siis jälle välja võetakse. Ka kõige lihtsam meenutamise
akt on koostöö päringu ja mälujälje vahel, isegi siis kui see päring näib
olevat automaatne (“see asi tuli mul iseendast meelde”) ja inimese tahtest
sõltumatu. Täpsemalt kõneldes
ei ole mälestus asi, mis on mingiks ajaks suletud hoidlasse ja vajadusel
võetakse sealt uuesti välja. Mälujäljed
on vaid üks osa mälust, teine ja mitte vähemtähtis osa on see informatsioon,
mille abil midagi mälust ammutatakse. Instruktsioon, vihjed ja kõikvõimalikud
meenutamise ajendid kujutavad endast päringut, mis elustab mingi osa aju
seisundites salvestatud informatsioonist. Teadvustatud mälupilt mingist
sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise teguri, mälupäringu ja
mälujälje, vastastikuses koosmõjus. Meenutamine ei ole midagi muud kui subjektiivne elamus sellest kui need
kaks liiki informatsiooni omavahel kokku langevad ja teineteist vastastikku
mõjutavad.
Miks ei tule meil mõni asi meelde, kuigi me teame ja tunneme, et ta on meil mälus olemas? Kuigi mõnikord võib see olla sellest, et vajalik mälujälg on muutunud nõrgaks või laguneb, on meenutamise võimetuse kõige sagedasemaks põhjuseks see, et inimene ei kasuta õigeid vihjeid ja ajendeid, mis ühtiksid sellega, kuidas see “asi” on mälus salvestatud. Edukaks meenutamiseks on vaja seda, et informatsioon, mille abil püütakse mälust ammutada, langeks kokku sellega, kuidas on mingi asi mällu salvestatud (Tulving 1983).
Siin oleks ehk õige
hetk anda sõna Endel Tulvingule endale, kes ühes usutluses, mis toimus 1988.
aastal tema külaskäigu ajal Tartusse,
püüdis sõnastada seda, mida ta oli mälu uurimise valdkonnas selleks
hetkeks korda saatnud:
"Enne, ütleme 1965.
aastat, tegeles suurem osa mälu uurimisest säilitamise (storage) probleemiga. Me teame: selleks et toimuks edukas
meeldejätmine, on tarvis informatsioon kodeerida ja see kodeeritud
informatsioon tuleb siis kuidagi salvestada, mälus alal hoida ja seejärel
kuidagi taastada. Kuni kuuekümnendate lõpuni, seega esimesed 80 aastat mälu
uurimist, tegeles suurem osa teooriaid sellega, kuidas me saame tugeva
mälujälje ja mis tegurid seda mõjutavad. Tähendab, kogu fookus oli suunatud
meeldejätmise-meeldetuletamise esimese osa peale. Ja keegi ei osanud õieti
vahet teha ühelt poolt meeldejätmise ja teiselt poolt meeldetuletamise (retrieval) vahel. Ei olnud niisugust
eksperimentaalset paradigmat. Esimene asi, mis me tegime (pärast seda kui nüüd
on kõik läbimõeldud, tundub see lihtlabane) oli katse, milles me hoidsime kõik
mõjurid-tegurid konstantsena kuni mälust väljatoomise momendini ja siis
lihtsalt hea eksperimentaalse loogika kohaselt manipuleerisime seda moodust,
kuidas inimesed midagi mälust välja toovad. Ja selle mooduse muutmine on väga
lihtne. Me andsime osale katseisikutest meeldetuletamist hõlbustavaid tunnuseid
(retrieval cue) ja teistele ei
andnud. Ja erinevused tulid väga suured. Muidugi oli see eksperiment natuke
komplitseeritum, aga mõte oli selles. Niisuguseid katseid oli ka varem tehtud,
nii võrdlemisi kasuaalselt, aga keegi ei osanud sellesse midagi teoreetilist
sisse lugeda. Mul oli assistent Pearlstone, kes aitas mul neid katseid teha ja
me avaldasime 1966. aastal artikli (Tulving & Pearlstone, 1966), milles
tegime vahet informatsiooni olemasolu (availability)
ja selle kättesaadavuse (accessibility)
vahel. Seda artiklit on nüüd küllalt tähele pandud, palju tsiteeritud ja
sellest hakkas asi pääle. Meie ütlesime, et see katse näitab väga kindlalt, et
materjali hulk, mida saab mälust välja võtta, ei olene mitte ainult sellest,
mis on sinna kodeeritud ja seal alalhoitud, vaid oleneb ka sellest, kuidas seda
otsitakse, milliste märkide alusel seda otsitakse. Hiljem tuligi sellest mõte,
et mälu ei olene mitte ainult sellest, mis on minevikus sinna talletatud, vaid
oleneb ka olevikust. Tähendab, mälu funktsioneerimine oleneb nii minevikust kui
ka olevikust. Minevikust, see tähendab sellest, mis juhtus varem ja määras ära
mäluseose tugevuse ja muud kvantitatiivsed omadused, aga ka meenutamise
tingimustest. Väga triviaalne mõte. Ma olen kindel, et kui mina ei oleks seda
artiklit tollal kirjutanud, oleks keegi teine seda teinud aasta hiljem.
See idee võeti väga hästi vastu. See on niivõrd lihtne mõte, et siin
pole suurt midagi vaielda. Vaidlused või vastulaused olid triviaalsed ja
kadusid kohe. Kui me selle avastuse olime teinud, siis mõtlesime, et oleks väga
huvitav hakata vaatlema, mis on need mõjukad meeldetulemist abistavad tunnused.
Oletame, et hakkame tegema katseid, kus hoiame meeldejätmise tingimused
konstantsena selliselt, et meil tekiks kaks gruppi inimesi, mis selle
eksperimendi loogika seisukohalt on identsed. Meil on seega kaks rühma
identseid ajusid. Selle katse tulemusel me saame teada, et teatavad
meeldetuletamist või meenutamist hõlbustavad tunnused aitavad paremini andmeid
mälust välja võtta ning saame teada, miks mõned tunnused on efektiivsed ja
teised ei ole. Sellel momendil me jõudsime tõelise vastuoluni. Traditsiooniline
vaade oli täpselt ära määratlenud, miks mõni tunnus on väga efektiivne. Selle
põhjuseks on see, et mälust otsitava ja otsimist hõlbustavate tunnuse vahel oli
juba varem seos. Näiteks kui minul on üks sõna, mida ma tahan, et katseisik
mulle seda hiljem ütleks, näiteks sõna "tool", siis ma panen selle
nimekirja, mida ta püüab pähe õppida ja kui hiljem talt küsida "ütle mulle
kõik need sõnad, mida sa mäletad", siis ei pruugi sõna "tool"
meelde tulla. Kui ta nüüd tooli ei nimeta, siis ma ütlen talle: "Ma annan
sulle väikese näpunäite, vihje. Mõtle laua peale!" Kuna kõik teavad, et
laua ja tooli seos on assotsiatiivselt väga tugev, siis loomulikult meenutab
laud inimesele tooli. Inimene mõtleb toolile ja tunneb ära oma varasema mõtte.
See oli standardteooria. Meie ülejäänud tegevus, ütleme 1966. aastast kuni
1973. aastani, seisnes selles, et lihtsalt näidata, et see universaalselt
usutud standardteooria on vale. See on pikk jutt ja sellega oli hirmus ragin.
Seal oli tõesti temperamentide, arusaamade ja eriti põhiliste filosoofiate
kokkupõrge. Aga nüüd on see kõik lahendatud. See uuem võitnud seisukoht ongi
kodeerimise spetsiifilisuse printsiip, mille järgi meenutamist hõlbustava
tunnuse aktiivsus ei olene mitte ainult sellest, milline on mäletatav või
meenutatav sõna, nii nagu seda ütles vana teooria, vaid oleneb ka sellest, kuidas (!) seda meenutatavat mõtet, sõna või mõistet talletati või
salvestati.
Katsed, mida me tegime, olid
üsna drastiliste tulemustega. Väga paljud ei uskunud alguses ja lükkasid need
tulemused ilma pikemata tagasi. Üks näide. Kui katseisikule näidati sõnade
nimekirja, milles on ütleme sõna "tool", siis võib juhtuda seda, et
hiljem kui seda sõna talle näidata, siis ta ütleb, et ta seda ei mäleta. See
tähendab, ta ei tunne sõna ära. Aga kui me anname talle sõna enda asemel mingi
teise tunnuse ja küsime, kas see meenutab talle midagi, siis ta” annab
vastuseks "tool". Nimetasime selle tulemuse “meenutatavate sõnade
mitteäratundmise” fenomeniks või printsiibiks.
Võrdlemisi paradoksaalne fenomen, kuna igaüks teab, et palju lihtsam on asju
ära tunda kui neid meenutada. Klassikalise teooria kohaselt oli samuti võimatu,
et inimene saaks midagi meenutada ilma, et ta seda samavõrdselt ära ei tunneks.
Me tegime need katsed ära ja sellega oli jälle palju raginat. Esiteks ütlesid
inimesed, et seda fenomeni ei eksisteeri. Ja kui nad pikapeale pidid sellest
seisukohast loobuma, siis nad ütlesid, et see fenomen ikka tõepoolest
eksisteerib, kuid ta ta ei tähenda seda, mida meie arvame. Ja kui nad ka
sellest seisukohast pidid loobuma, siis nad ütlesid (ja nii on see teaduses
alati!), et kõik on seda niikuinii kogu aeg teadnud. See oli väga huvitav. Nüüd
on asi niikaugel, et see viimane, ma loodan, et viimane, lahing selles sõjas on
nüüd peetud. Üks viimastest vastuväidetest oli see, et see fenomen esineb
ainult niisuguste sõnade puhul, millel on mitu tähendust.
Vastuväide oli, et sõnadel
nagu “tool” võib olla mitu tähendust. Kui inimesed teevad äratundmistesti, siis
nad mõtlevad sõna ühe tähenduse peale, meenutuse katses tulevad nad aga sõna
teiste tähenduste peale. Kuna sõna tähendus pole sama mõlemas testis, siis pole
seal midagi imestada kui mõnikord inimene ei tunne ära sõna, mida ta on
suuteline meenutama. Kriitikud olid kindlad, et kui keegi teeks samasugused
katsed sõnadega, millel on vaid üks tähendus, siis seda enam ei juhtu, et
katseisik ei tunne ära sõna mida ta on võimeline meenutama. 1977. aastal tegime Olga Watkinsiga (Tulving
& Watkins, 1977) katseid, kus kasutasime meeldejäetavate sõnadena ainult
niisuguseid, millel on üksainus vaste, nagu näiteks MAAVÄRISEMINE,
ABIELURIKKUMINE või KÄESURVE. Käesurve on käesurve ja abielurikkumine on
abielurikkumine. Inglise keeles on ADULTERY väga täpne mõiste. Selgus, et
tulemused olid täpselt samasugused kui "tooli" ja teiste sõnadega,
millel võiks olla mitu tähendust. Siis ütlesid kriitikud jälle, et see ei
tähenda midagi, kuna on olemas erinevaid abielurikkumisi ja erinevaid
maavärisemisi. Ja nad olid kindlad, et samasugust fenomeni ei saa iialgi
korrata tuntud inimeste nimedega. Siis me tegimegi Lars-Göran Nilssoniga, kes
on Umeå ülikooli professor ja kes oli aasta aega Torontos, katsed linnade
nimedega, nagu Toronto, Stockholm, New York või siis kuulsate inimeste
täisnimedega nagu näiteks Sigmund Freud, George Washington, Florence
Nightingale jt. Need inimesed on tõesti unikaalsed. Tulemused olid täpselt
samad, mis nad olid niisusuguste sõnadega nagu “tool” ja “abielurikkumine”. Nii
nagu varasemates katsetes, ei tüssanud me katseisikuid: me kohe alguses
ütlesime, et pane tähele, et siin nimekirjas on George Washingtoni nimi ja me
hiljem testime, kas sa seda mäletad. Me andsime neile ka mingi tunnuse, mis on
mõte või idee, mille abil George Washingtoni nimi salvestada mällu. Katses me
sugereerime või anname katsealusele idee, millises struktuuris või kontekstis
need nimed tuleks meelde jätta. Näiteks me ütleme inimesele: "Ta oli kõige
esimene omasuguste pikas reas, aga ainuke, kes ratsutas hobuse seljas".
See on selline vihje, mis George Washingtoni kergesti meelde ei tuleta, aga kui
see seostub George Washingtoniga, siis hakkab katseisik kohe mõtlema, et ta on
esimene Ameerika presidentide hulgas ja kuna teda sageli kujutatakse hobuse
seljas, siis tal tekib ahaa-elamus. Või kui me ütleme: "Ta läks sõtta,
kuid mitte sinna laulma", siis inimene järsku taipab ütelda - Florence
Nightingale. Kui me küsime nüüd äratundmise testis George Washingtoni kohta,
siis inimene võib vastata "ei". Mõnikord, mitte alati. Meid huvitavad
need korrad kui ta ütleb "ei". Kui me neil kordadel küsime, kes oli esimene pikas reas, aga ainuke hobuse
seljas, siis tuleb inimesel meelde - "Ahaaa, George Washington!". Ja
tulemused näevadki täpselt samasugused välja kui teiste sõnade puhul.
Niisuguseid katseid on
tehtud nüüd väga palju ja tulemused on alati ühesugused. Olenemata sellest,
missuguseid sõnu me kasutame, kas inimesed teavad või ei tea, mis on selle
eksperimendi eesmärk, millised on äratundmise testi tingimused, kui pikk on vahe
õppimise ja testimise vahe, mitu korda inimene näeb sõnade nimekirja, mis tal
tuleb meeles pidada ja nii edasi. Olulised on vaid üldised tingimused, mis
määravad äratundmise protsendi. Paljudest eksperimentidest kokku saame kõvera,
mida nimetatakse Tulvingu-Wisemani funktsiooniks (Tulving & Wiseman, 1975).
Mõned hakkasid seda nimetama Tulvingu-Wisemani seaduseks, kuna sellele ei
paistnud kaua aega erandeid olevat. Nüüd on mõned erandid selgunud ja viimase
viie aasta tegevus ongi olnud selle uurimine, kuidas nendest eranditest aru
saada selle üldise seaduse piirides. Ja see on meil õnnestunud, nii et meie
arvates me teame praegu täpselt, millal need erandid esinevad ja millal neid ei
ole. Psühholoogias on tekkinud selline huvitav olukord, kus looduses ilmneb
teatav regulaarsus, teatav korrapärasus vaatamata paljudele üksikutele
faktoritele. See on aga üks erijuhtum kodeerimise spetsiifilisuse printsiibist.
Selle üle oli palju vaidlusi, oli argumenteerimist ja vastuolusid, mis nüüd on tõesti ära jäänud. See printsiip on lõpuks
jõudnud kõikidesse õpikutesse ja keegi ei vaidle enam sellele vastu".
Praiming
Trauma või
mürgituse tulemusel mälu kaotanud inimene suudab suure vaevaga mäletada seda,
mis temaga kümme minutit tagasi juhtus. Seda üllatuslikum oli aga tulemus, et
raskel kujul amneesiat põdevad patsiendid on ühes mälutestis sama edukad kui
mälukahjustuseta inimesed (Warrington & Weiskrantz, 1968). Selgus, et amneesikutel puudub mälu vaid
sedalaadi ülesannetes, mis nõuavad varem kogetu verbaalset ja teadvustatud
meenutamist. Kuid sellised eksplitsiitsed küsimused nagu "Kas sa mäletad,
mida sa tegid eile hommikul kell kümme" või “Kas sõna TUULELIPP oli selles
nimekirjas, mida ma natukene aega tagasi näitasin”
ei ole ainus viis, kuidas inimese mälu küsitleda. Amneesikule, samuti kui
tervele inimesele, võib ette näidata
jada sõnu, nagu TUULELIPP, KROKODILL,
VIHMAVARI ja LIBLIKAS, ning siis, lisaks eksplitsiitsetele küsimustele, või alternatiivina, neid testida ülesandega, milles
nad peavad täitma lüngad sõnades,
milles mõned tähed puuduvad nagu "_ U _ _ _ L _ P _" ja "V _ _M_ _ _R_".
Huvitaval kombel said Warringtoni ja Weiskrantzi poolt uuritud amneesikud (kellel oli muidu suuri raskusi õppimisjadas esinenud sõnade äratundmisega)
sõnalünkade täitmise ülesandega sama hästi
hakkama nagu terved inimesed. Mõlemat
liiki katseisikud, amneesikud ja terve mäluga inimesed, sooritasid loomulikult sealjuures sõnalünkade täitmise ülesande palju paremini
sõnadega, mida nad olid
hiljuti näinud (näiteks kõik sõnad õppimisjadas). Tähendab, nad toetusid oma mälule! See avastus, et
amneesikute mälu võib olla väga hea
kui seda erinevalt testitakse, oli täiesti
ootamatu ja sellepärast jahmatav. Kuigi see
tähelepanek oli avaldatud parimas ja loetavaimas ajakirjas, oli selle mõju mälu
uurimisele üllatavalt väike, kuna sellel puudus teoreetiline side ülejäänud teadmistega mälust ja selle tegevusest. Kulus hulk aega enne kui see
tähelepanek seostus paljude teiste samalaadsete tähelepanekutega, mis paigutas
selle õigele teoreetilisele taustale. Oli vaja jällegi Endel Tulvingu
intuitsiooni, et huvitavas tähelepanekus ära tunda seni kirjeldamata mälu
alaliik, mida tänapäeval tuntakse praimingu (priming) nime all (Tulving & Schacter, 1990). Otsustavaks teguriks siin olid katse
tulemused (Tulving, Schacter, & Stark, 1982), mis näitasid, et ka normaalse
mäluga inimeste (üliõpilaste) juures
ilmneb lüngatäitmise katses
lahknevus õpitud sõnade mäletamises ja nende produtseerimises: õppurid täitsid
lünki sama hästi nendel sõnadel, mida nad mäletasid õppimisjadast, kui nendega,
mida nad olid küll näinud, kuid mida nad ei suutnud meenutada. Kuna amneesikutel on episoodiline mälu
oluliselt kahjustunud või -nagu K.C. puhul- täielikult puudu, siis nende
praimingu olemasolu samas ulatuses nagu tavainimestel annab tunnistust
iseseisvast ja sõltumatust mälu vormist. Kuna see mälu vorm ei nõua sõnalist ja teadvustatud meenutamist, siis
võib temast kõnelda kui implitsiitsest või ka teadvustamata mälust.
HERA
Endel Tulving jutustas kunagi oma kohtumisest tuntud loodusteadlasega, kes, kuuldes, et tema kaasvestleja on psühholoog, küsis kõige leebemal ja meeldivamal viisil, kas psühholoogias on ikka veel kohustuslik panna uuritav lamama kušetile, nii et ta ei näeks seda, kes talle küsimusi esitab. Läinud sajandi viimast kümnendit kutsutakse aju dekaadiks, eelkõige sellepärast, et võimalused terve ja puutumatu aju töö jälgimiseks täienesid ennenägematu ulatuse ja kiirusega. Tänapäeva meetodid võimaldavad hämmastava täpsusega kindlaks määrata, milline aju osa on aktiivne mingi konkreetse ülesande lahendamise puhul. Paljud psühholoogid vaatasid aju- ja närviteaduste edusamme suure kahtluse ja ka hirmuga neile tundmatu valkonna ees. Teised nägid aga närviteaduste (neuroscience) arengus väljakutset ja uute, seni puudunud võimaluste avanemist. Endel Tulving oli üks esimeste seas, kes uutest võimalustest kinni haaras ja kes võib oma psühholoogi tiitlile julgelt lisada närviteadlase oma.
Kodeerimise spetsiifilisuse lõigust peaks olema selge, et on võimalik, pealegi üsna lihtsalt, eristada vaimseid protsesse, mis on seotud mingi informatsiooni mällu salvestamisega ja hiljem sealt ammutamisega. Omades võimalust jälgida seda, mis toimub inimese ajus, tekib kohe soov teada saada, millised aju osad on seotud mäluga. Kus mälu asub ajus? Kas mällu salvestamise mehhanismid on needsamad, mille abil mälust andmeid välja loetakse? Kas salvestamine ja mälust ammutamine toimub ajus samas kohas? Analüüsides üha enam ja suurema kiirusega kogunevaid katseandmeid, mis on saadud maailma erinevates uurimiskeskustes, pani Endel Tulving tähele, et “mällu kirjutav” ja “mälust lugev” seade ei asu ajus samas kohas. Kui kogunenud uurimused kokku võtta, siis selgub üllatav korrapära: vasak prefrontaalne ajukoor on valikuliselt seotud episoodilisse mällu salvestamisega, samal ajal kui parem prefrontaalne ajukoor on rohkem seotud episoodilisest mälust andmete väljalugemisega (ammutamisega). See tulemuste muster sai nimeks HERA: ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) (Tulving, Kapur, Craik, Moscovitch & Houle, 1994). Üha uued andmed kinnitasid seda ootamatut seaduspära ja HERA muutus pelgast oletusest arvestatavaks hüpoteesiks (Nyberg, Cabeza & Tulving, 1996).
Jälle oli Endel Tulving koos oma kolleegidega sattunud millelegi ootamatule ja uuele. Kuigi HERA mudeli teatavaks tegemisest on möödunud vaid 8 aastat, on seda 1994. aastal ilmunud artiklit 2002. aasta alguseks teiste uurijate poolt tsiteeritud 445 korda.
Kronesteesia
Juri
Lotman määratles kultuuri kõige sellena, mida kantakse ühest põlvkonnast teise
edasi mittepärilikul viisil. Sellises määratluses ei ole aga kultuur inimesele
ainuomane. Näiteks vabas looduses elavatel šimpansidel on selles tähenduses
olemas kultuur, kuna on olemas sadakond erinevat oskust, harjumust ja žesti,
mis on erinevates šimpanside ühiskondades erinevad ja mida ahvilapsed õpivad
jälgides oma vanemaid ja kaaslasi. Mis aga teeb inimkultuuri teistest
loomakultuuridest erinevaks?
Endel Tulving pakkus hiljuti välja mõtte, et selleks eristavaks jooneks on meie autobiograafiline mälu, mis eeldab võimet tajuda ja teadvustada aega (vt artikkel "Kronesteesia: subjektiivsest ajast teadlik olemine" selles kogumikus). Kui me tahame, siis sulgeme silmad ja mõtleme sellele, mida me tegime kümme minutit tagasi või kuidas me tähistasime oma viimast sünnipäeva. Samuti võime me mõelda sellele, mida hakkame tegema homme või järgmisel nädalal. See on üks kõige märkimisväärsemaid võimeid, millega loodus on inimest varustanud, nimelt tajuda aega, milles eksisteerime. Võime tajuda aega muudab oluliselt seda, kes me oleme ja kuidas me elame.
Tulvingu oletuse kohaselt on kronesteesia – võime tajuda aega – üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, võimalik, et kõige kriitilisem. Mõte on lihtne: teadvustatud teadmine tuleviku olemasolust on tarvilik, kui mitte piisav, eeltingimus selleks, et muuta märkimisväärselt ümbritsevat keskkonda. Konkreetsemalt seisneb hüpotees (Tulving nimetab seda “kronesteetilise kultuuri hüpoteesiks”) selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku. Loom, kes ei suuda ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat algatamaks tegevusi, mille kasu on märgatav vaid füüsiliselt veel mitteeksisteerivas tulevikus. Sellise looma käitumine on täielikult juhitud füüsikaliste ja bioloogiliste seaduste poolt. Need seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid seal pole mingit võimalust, et tulevik, mida veel ei eksisteeri, võiks mõjutada seda, mis toimub olevikus. Pole mingit võimalust peale üheainsa: peab olema tulevik, mis eksisteerib kellegi teadvuses, mille teeb võimalikuks kronesteesia. Seega on kronesteesia trikk, mille loodus leiutas selleks, et mööda minna iseenda fundamentaalsest aja ühesuunalisuse seadusest.
Kolmkümmend
aastat hiljem
Viimase kolmekümne aastaga on mälu uurimine muutunud märgatavalt. Me teame, et mälu pole lihtne mehhanism, vaid kogum erinevatest vaimsetest kapatsiteetidest. Ühe mäluliigi olemasolu või puudumine ei tähenda tingimata, et kõik teised mäluliigid peaksid samuti olemas olema või samaaegselt puuduma. Ühes oma viimastest artiklites kirjutab Endel Tulving, et nägemine peab olema, võrreldes inimese eluloolise, episoodilise mäluga, üsna lihtne nähtus, kuna loodus on selle mitmel korral uuesti leiutanud (Tulving, 2002). Inimese mälu, mis võimaldab selle omajal mitte ainult ajas tagasi, vaid ka edasi rännata, on tekkinud aga vaid üks kord. Paljude uurijate kannatlik töö ja ka ootamatud geniaalsuse sähvatused on meid viinud palju lähemale selle unikaalse võime mõistmisele. Praktiliselt kõik olulisem, mida me inimese selle võime kohta tänapäeval teame, on kokku võetud käsiraamatusse, mille üheks toimetajaks on Endel Tulving (Tulving & Craik, 2000).
Sellest
raamatust
Viis sellesse kogumikku valitud artiklitest ja
raamatu lõpus olev intervjuu on eesti keeles juba varem ilmunud (Tulving,
1994). Kirjastus “Kupar” näitas omal ajal üles kiiduväärset huvi Endel Tulvingu
teoste avaldamise vastu, kuigi teaduskirjanduse toimetamisoskus jäi sel korral
veel selgelt alla heale tahtele. Samuti jäi toonane tõlge üsna konarlikuks,
mida uues redaktsioonis on aidanud oluliselt parandada toimetaja, psühholoog
Marika Rauk. Selles kogumikus ilmub kaheksa erinevat tõlget.
(1) Esimene kogumiku
artikkel "Mälu" on peatükk Toronto Ülikoolis kasutatavast
psühholoogiaõpikust ja on vist üldse mõeldavaist parim sissejuhatus
mäluprobleemidesse.
(2) Teine artikkel
ilmus ajakirjas Behavioral and Brain Sciences (BBS) ja
kujutab endast ülevaadet Tulvingu 1983. aastal ilmunud monograafiast
"Episoodilise mälu elemendid" (Elements
of episodic memory). BBS on ainulaadne ajakiri selle poolest, et seal
avaldamiseks vastuvõetud artikkel saadetakse paarikümnele vastava ala
spetsialistile, kes kirjutavad selle artikli kohta oma kommentaarid, mis
ilmuvad siis koos selle artikli ja autori vastustega neile kommentaaridele.
Mõnikord võetakse kriitikute rünnakute alla mitte mingi originaalne artikkel,
vaid mõni oluline raamat. Tulvingu "Episoodilise mälu elemendid"
(1983) on seda kindlasti ja kokkuvõte raamatust (mis on siin avaldatud ilma
kommenteerijate arvamusteta) lubab saada ettekujutuse selle sisust. Raamat ise
on märkimisväärne nii oma sisu kui ka ülesehituse poolest. Ülesehituse
iseärasuseks on see, et teaduslike ideede esitus vaheldub erinevas
kirjaviisis trükitud tekstiga, milles
Endel Tulving valgustab ideede kujunemise ja mõtete kokkupõrgete isiklikke
tagamaid ja oma ettekujutusi teadusest üldse. Kuigi nende ridade kirjutaja ei
ole mälu uurija, on "Episoodilise mälu elemendid" üks kõige
põnevamaid raamatuid, mida ta kunagi lugenud on. Raamatu edukust kinnitab ka
see, et 2002. aasta alguseks oli seda tsiteeritud juba 1320 korda. Mõjukas on
olnud ka selle raamatu põhjal kirjutatud ajakirja-artikkel, mida on tsiteeritud
102 korda.
(3) Artikkel
"Mäletamine ja mineviku tundmine" ilmus ajakirjas American Scientist ja on matkimist
vääriv näide sellest, kuidas esitada oma uurimisvaldkonna probleeme
seltskonnale, kes sellest ei pruugi midagi lähemalt teada.
(4) Neljas artikkel,
mis kannab pealkirja "Inimese mälu kontseptsioonid", ilmus 1991.
aastal ühes kogumikus ja annab hea pildi sellest, millises suunas on Tulvingu
ideed arenenud peale "Episoodilise mälu elementide" kirjutamist.
(5) Viies kogumiku
tarbeks tõlgitud artikkel, mis on kirjutatud kahasse Daniel Schacteriga, ilmus
1990. aastal kõige prestiižikamas teadusajakirjas Science ja esitleb uut, seni tundmatut mälusüsteemi. Artikli
ilmumisest möödunud 12 aasta jooksul on seda tsiteeritud 754 korda ja kuulub
sellega klassikaliste hulka.
(6) Artikkel
"Episoodilise mälu unikaalsus" võtab kokku selle mäluliigi uurimise
ajaloo viimase 30 aasta jooksul. Täpsemalt on selles juttu ka HERA mudelist.
(7) Artikkel
kronesteesiast ilmub praktiliselt samal ajal selle ingliskeelse originaaliga.
(8) Artiklite seeria
lõpetab usutlus, mis loodetavasti aitab luua muljet sellest, kui vaimukas ja
teravmeelne vestluskaaslane on Endel Tulving.
Oleks ülekohtune
mitte mainida selle raamatu üht nähtamatut kaasautorit, Ruth Tulvingut, kes
tähelepaneliku vestluskaaslasena ja läbinägeliku inimeste hindajana on olnud
Endel Tulvingu kaaslaseks mitte ainult eraelus. Selle raamatu puhul on aga tema
diskreetne osalus, tõsi küll mitte päris esimest korda, otseselt nähtav.
Inspireerituna Endel Tulvingu mälu-uuringutest lõi Ruth Tulving, kes on
rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, seeria maale. Raamatu kaas illustreerib
mitte üksnes seda, kuidas teadus inspireerib kaunite kunstide muusat, vaid ka
harmoonilist inimlikku kooskõla nende kahe loovinimese vahel.
Tõlkest
Ingliskeelse
teadusliku teksti tõlkimine eesti keelde on tõlkijale parajaks katsumuseks.
Omajagu vaeva on eesti keele maailmanägemise kohandamisega sellele viisile,
kuidas inglise keel lahterdab ja liigitab asju ning sündmusi. Teiseks
probleemiks on terminid. Kuigi igas kahtlusi tekitavas kohas on tõlkele
sulgudes lisatud termini või mõiste originaalkuju, on vist mõtet kohe alguses
peatuda olulisematel tõlkeprobleemidel.
Encoding tähendab seda viisi, kuidas midagi pannakse mällu. Enamusel juhtudel,
kui just kontekst midagi muud ei nõua, on selle sõna vasteteks pakutud kas salvestamine või mõnikord ka kodeerimine.
Storage viitab selle, kuidas midagi mälus hoitakse ja säilitatakse. Nendel juhtudel, kui pole eriliselt rõhutatud, et
tegemist on mingi kindla mällu kodeerimise viisiga või sellega, et tegemist on
seal alalhoidmisega, on tõlkevasteks kasutatud ka mõistet salvestamine.
Retrieval tähendab mälust millegi kättesaamist. Juhul kui oli tegu selle
protsessi abstraktse kirjeldusega, kasutasin vasteks mälust ammutamist. Juhul kui sama sõna
tähistas konkreetset tegevust, siis võis vasteks sobida kas lihtsalt meeldetuletamine või meenutamine.
Engram on mälusalvestus ja selle kõige täpsemaks tõlkeks on mälujälg. Seal, kus see stiililiselt
sobis, on kasutatud ka engrammi.
Priming on sõna, millele ei õnnestunud sobivat eestikeelset vastet leida.
Mõiste ise aga tähistab olukorda, kui mingi tegu (äratundmine, nimetamine,
pooliku sõna lõpetamine jne.) muutub hõlpsamaks seeläbi, et asi, millele see
tegu on suunatud, on vähemalt korra varem juba esinenud. See varasem esinemine
toimib teadvustamata krundina, mis järgmisel korral teeb asja inimesele
paremini kättesaadavaks. Sisuliselt ehk olekski kruntimine see õige tõlkevaste,
kuid soov mitte minna liialt kaugele originaali kõnepruugist ja kõlast kallutas
otsese kalkeerimise kasuks. Seega siis praimimine
või praiming.
Retrieval cues on kõik see, mille abil inimene midagi meelde
tuletab või mälust ammutab. Loomulikuna tunduv "tunnused" oleks
teinud tõlkelaused väga kohmakaks, kuna seal puudub vähimgi vihje selle, mida
nende "tunnuste" abil tehakse. Seepärast saigi tunnustele eelistatud meenutamise ajendeid, mis enamusel
juhtudest annab päris täpselt edasi originaali kätketud mõtte.
Viited
Garfield, E. (1980). Essays of an information scientist, Vol. 3. Philadelphia: ISI Press.
Garfield, E. (1992).
Psychology research 1986-1990: A citationist perspective on the highest impact
papers, institutions, and authors. Current
Contents, 24(41), 5-15.
Nyberg, L., Cabeza, R., & Tulving, E. (1996).
PET studies of encoding and retrieval: The HERA model. Psychonomic
Bulletin and Review, 3, 135-148.
Tulving, E. (1972).
Episodic and semantic memory. In E.Tulving & W.Donaldson (Eds.), Organization of memory (pp. 381-403).
New York: Academic Press.
Tulving, E. (1983). Elements of episodic memory. New York: Oxford University Press.
Tulving, E. (1994). Mälu. Tallinn: Kupar.
Tulving, E. (Ed.) (2000). Memory, consciousness, and brain. The Tallinn Conference. Philadelphia: Psychology Press.
Tulving, E. (2002). Episodic memory: from mind to brain. Annual Review of Psychology, 53, 1-25.
Tulving, E. & Craik, F.I.M.(Eds.) (2000). The Oxford handbook of memory. New York: Oxford University Press.
Tulving, E., Kapur, S., Craik, F.I.M., Moscovitch, M., & Houle, S. (1994). Hemispheric encoding/retrieval asymmetry in episodic memory: positron emission tomography findings. Proceedings of the National Academy of Sciences USA, 91, 2016-2020.
Tulving, E., &
Pearlstone, Z. (1966). Availability versus accessibility of information in
memory for words. Journal of Verbal
Learning and Verbal Behavior, 5, 381-391.
Tulving, E., Schacter, D.L., & Stark, H.A. (1982). Priming effects in word- fragment completion are independent of recognition memory. Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory, and Cognition, 8, 336‑342.
Tulving, E., & Schacter, D. L. (1990). Priming and human memory systems. Science, 247, 301-306.
Tulving, E. &
Watkins, O.C. (1977). Recognition failure of words with a single meaning. Memory and Cognition, 5, 513-522.
Tulving, E. & Wiseman, S. (1975). Relation between recognition and recognition failure of recallable words. Bulletin of the Psychonomic Society, 6, 79-82.
Warrington, E. K.,
& Weiskrantz, L. (1968). New method of testing long-term retention with
special reference to amnesic patients. Nature,
217, 972-974.
Jüri Allik