GEORG FRIEDRICH PARROT JA
TEADVUSTAMATA OTSUSTUSTE TEOORIA[1]
Jüri Allik Kenn Konstabel
1839. aasta septembris avaldas
Georg Friedrich Parrot (1767-1852) Peterburi Teaduste Akadeemia toimetistes
lühikese teate, milles ta kirjeldas omapärast tajufenomeni, mida ta oli
jälginud Pavlovski ja Peterburi vahel kurseeriva rongi aknast (Parrot, 1839). Seitsmekümne kahe aastane akadeemik ja endine
keiserliku Dorpati Ülikooli rektor kirjeldab selles lühiteates
nägemisillusiooni, mis seisneb rongi suurest kiirusest põhjustatud esemete
suuruse näivas vähenemises. Parroti tähelepaneku kohaselt sõltub esemete näiv
suurus rongi kiirusest. Kui rong saavutas oma maksimaalse kiiruse, siis näisid
vahimajad ja lähedal asuvad inimesed olevat ainult poole nende tavapärasest
suurusest ja, kasutades lugupeetud akadeemiku enda sõnu, oli tunne, et rong
kihutab läbi kääbuste maa. Juhul kui rong aeglustas oma käiku 10-15 jalani
sekundis, siis näisid asjad omandavat taas nende harjumispärase suuruse.
Nii palju, kui meile on
teada, pole keegi varem ega ka järgmise 165 aasta jooksul seda dramaatilist
tajufenomeni kirjeldanud või uuesti avastanud. Oleks kõik põhjused arvata, et
selle pika aja jooksul oleks pidanud keegi seda mõjusat nähtust märkama ja
kirjeldama, eriti arvestades seda, et tänapäeva rongid sõidavad palju kiiremini
tollaegsest auruvedurist. Kuid ometi näib, et Parroti kirjeldus on tänaseni
jäänud ainsaks selle nähtuse kirjelduseks. Ükski autoriteetne ülevaade
liikumistajust ja liikumisega seotud meelepetetest ei maini Parroti kirjeldatud
nähtust, vähemalt täpselt sellisel kujul, nagu see on kirjas Parroti 1839.
aasta lühiteates. Selline tõenduste puudumine tekitab kahtlust, kas selline
illusioon üldse eksisteerib ja kas pole mitte tegu hoopis vananeva akadeemiku
elava kujutlusvõimega.
Kuna Georg Friedrich
(Georges-Frédéric) Parrot ei vaja pikemat tutvustamist, siis piirdume vaid hädapärasemate
elulooliste faktide meeldetuletusega. Ta sündis 5. juulil Montbéliard’is
Prantsusmaal. Kuigi ta isa oli protestant saavutas ta kogukonnas austuse ja
tunnustuse kohaliku vürsti ihuarstina tõustes hiljem ka linnapea ametikohale. Selle
vaatamata saadeti Georg Friedrich õppima Saksamaale, kus ta Stuttgardis
(1782-1786) õppis füüsikat ja matemaatikat. Peale ülikooli lõpetamist elatus ta
eratundide andmisest ja kõikvõimalikel leiutajate konkursitel osalemisest.
Värske abielumees vajas aga püsivamat sissetulekut, mille otsingutel sattus ta
Liivimaale, kus tema andekust märgati. Riias määrati ta 1796. aastal Riias
asutatud Liivimaa üldkasuliku ja majandusliku ühingu (Livländische gemeinnützige und ökonomische
Sozietät) sekretäriks. Kui 1802.
aastal imperaator Aleksander I käsuga taasavati Tartu Ülikool, siis kutsuti
Parrot puhta ja rakendusmatemaatika õppetooli hoidjaks, mille ta aga peagi
vahetas füüsika professorikoha vastu olles enne seda kaitsnud väitekirja teemal
“Füüsika ja keemia mõju farmaatsiale”. Tänu oma väljapaistvale energiale ja
karismaatilisusele valis ülikooli nõukogu, mis koosnes kõigist korralistest
professoritest, ta Keiserliku Tartu Ülikooli rektoriks. Administraatorina
suutis ta oluliselt parandada ülikooli ainelist olukorda säilitades samal ajal
ülikooli autonoomia ja akadeemilise vabaduse, seda vaatamata rüütelkonna üsna
tugevale survele. Balti parunid ei tundnud suurt sümpaatiat Parroti vastu,
kelle valgustuslikud ideed tundusid liiga vabameelsetena. Parroti kõne, mille
ta pidas ülikooli avamisel, jättis kuulajatele kustumatu mulje, eelkõige tänu
pöördumisele üliõpilaste poole, keda ta kutsus üles austama ja tänama
talupoegi, kelle raske töö tulemusel nad saavad ennast pühendada õppimisele
(Jäsche, 1803). Parroti administraatori karjääri tipphetk aga saabus 22. mail,
kui keiser Aleksander I peatus teel Memelisse (Klaipeda) Tartus, kus talle
tervituskõne pidajaks valiti Parrot (Parrot, 2002). Noorele keisrile, kellel
meeldis ennast esitada valgustatud monarhina, imponeeris see kõne sedavõrd, et
ta palus valmistada sellest kirjaliku koopia. See episood rajas Parroti ja
imperaatori vahele sõbralikud suhtes, mis kestsid mõned aastad ja millest oli
palju kasu nii ülikoolile kui ka Parrotile endale (Bienemann, 1902; Krause, 1902).
1811. aastal valiti
Parrot Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetaja liikmeks ja 1826. aastal sai
ta akadeemia täisliikmeks. Samal aastal ta emeriteerus Tartu Ülikoolist ja
siirdus Peterburi füüsika laboratooriumi juhatajaks. Parrot suri 1852. aastal Helsingforsi
(Helsingi) külastuse ajal.
Kuigi Parroti
administratiivsed ja retoorilised anded kaaluvad kindlasti üles tema
teaduslikud saavutused, polnud ta kindlasti tühi koht teaduse ajaloos. Kuigi
vene teaduslugu tavapäraselt ülehindas Venemaaga seotud teadlaste tähtsust, oli
Parrot vaieldamatult üks esimesi, kes uuris osmoosi (Kaptsov, 1949) ja arendas
galvaanilise elektri keemilist teooriat (Spasskij, 1963).
Lühiteade, milles
Parrot kirjeldas uut tajunähtust, polnud tal kindlasti esimene kord pöörduda
inimese nägemisvõime juurde. Sel ajal piir füüsika ja psühholoogia vahel puudus
ning paljud tänapäeval endastmõistetavalt vaimumaailma kuuluvad nähtused olid
loodusteadlaste uurida. Selles mõttes on tähelepanuväärne Parroti Teoreetilise
füüsika alused, mis pühendab märkimisväärselt palju ruumi inimese
tajuomaduste kirjeldamisele (Parrot, 1811). Näiteks arutleb ta selles raamatus
selle üle, kuidas silm suudab hinnata kaugust. Eriline koht on aga katsetel
kindlaks teha, kui kaua kestab tajumulje.
Meetod, mida Parrot
kasutas taju kestvuse kindlaks tegemiseks, polnud uus. Kui pöörleva varda otsa
kinnitatud hõõguvat sütt keerutada piisava kiirusega, siis sellest tekkinud
jälg näib moodustavat suletud ringi. Kuna hõõguv süsi ei saa olla kõigis ringi
punktides üheaegselt, siis tähendab, et tajumulje kestab nii kaua, kui palju
aega võtab täisringiks. Järelikult, kirjutas Parrot, on selle lihtsa seadme
abil võimalik kindlaks määrata kui kaua kestab tajumulje peale stiimuli
lakkamist. See meetod, nagu ka arutluskäik ise, oli teada Ibn al-Haitham’ile
(ladinapäraselt Alhazen) ja Leonardo da Vincile (Wade, 1998, lk. 195). Parrot
ise viitab oma eelkäijana Johann Andrea von Segner’ile (1704-1777), kellele ta
omistab katse idee ja mõõdetud taju kestvuse, mis on lähedane poolele sekundile
(Parrot, 1811, lk. 111). Parroti enda mõõtmised hindasid taju kestvuseks 1/4
sekundit pimedas ja 1/6 päevavalges (Parrot, 1820). See viimane väärtus on väga
lähedal suurusele, mille leidis varem Chevalier Patrice d’Arcy (1725-1775), kes
1765. aastal korraldas sarnaseid katseid (Ramul, 1963). Kuigi Parrot ei olnud
esmaavastaja, kuulub ta ometi esimeste katsetajate hulka, kes tegid kindlaks,
kui kaua kestab tajumulje peale välise mõju lakkamist. Märkimisväärne on see,
et tema tulemused olid vaatamata primitiivsele katsetehnikale sedavõrd täpsed,
et üldjoontes langevad kokku sellega, mida tänapäeva tajupsühholoogia teab taju
kestvusest. Parrotile kuulub aga ühe
taju fundamentaalse seaduspärasuse kui mitte esmaavastamise, siis vähemalt
üheks esmaavastajaks olemise au: tajumulje kestvus ei ole muutumatu suurus,
vaid sõltub üldisest valgustuse astmest; pimedas püsib tajumulje oluliselt
kauem kui päevavalgel.
Parroti huvis
tajunähtuste vastu ei olnud midagi ebatavalist. Peaaegu eranditult kõik
füüsikud, alates Michael Faradayst ja lõpetades James Clerk Maxwelliga, tundsid
huvi taju vastu ja kui nad just mõnda põhjapanevat omadust ei avastanud, siis
kirjeldasid vähemalt mõnda senitundmatut optilist illusiooni. Edwin Boring, kes
jääb tänaseni parimaks psühholoogia ajaloolaseks, iseloomustab vahemikku
1825-1850 kui maagiliste illusioonide ajastut. Nii teadlaste kui laia publiku
huvi maagiliste illusioonide ja leidlike seadmete vastu, mis neid illusioone
esile kutsuvad, oli sel ajal erakordne. Selles ajavahemikus leiutatakse kõik
tähtsamad tajuga seotud optilised instrumendid – stroboskoop, stereoskoop ja
kaleidoskoop – mis kõik leidsid kiire tee teadlaste katselaualt viktoriaanlike
intellektuaalide mõttemaailma (Boring, 1942, lk. 588). Parroti kirjelduses
ühineb auruvedur nende trikiinstrumentide loendiga, kuna toob esile veel ühe
taju omaduse, mis tavaoludes jääb varju. Auruvedur, nagu Parrot moralistlikult
kirjutab, võib olla kasulik inimkonnale, kuid tõkestamatu industrialiseerimise
tuhin võib selle muuta ka põrgumasinaks, millel on laastav mõju inimeste õnnele
ja moraalile (Parrot, 1839, lk. 141).
Parrot alustab seletust
viitega suuruse konstantsusele: kuigi eseme retinaalse kujutise suurus on
pöördvõrdeline selle kujutise tekitanud eseme kaugusega, sõltub eseme tajutav suurus
üsna vähe vaatekaugusest. Tõepoolest, igaüks teab oma kogemusest, et inimesed
näivad meile ühepikkused sõltumata sellest kui kaugel nad parajasti meist
asuvad. Kuidas nägemine saavutab sellise püsivuse? Kõige ilmsem võimalus on
selles, et vaataja arvestab mingil viisil kaugust ja võtab seda arvesse, et
kompenseerida kaugusest põhjustatud võrkkesta kujutise kahanemist. Idee,
tajutud kauguse abil kompenseerida võrkkesta suuruse muutusi, on üsna vana.
Sellest mehhanismist oli teadlik juba Ptolemaios (90-160), kuid põhjalik
esmakirjeldus kuulub araabia kuulsaimale optikule Ibn al-Haithamile (965-1039)
(lähemalt vt. Smith, 1996; Sabra, 1989b; Sabra, 1989a). Alates Descartes’i,
Malebranche’i ja Berkeley töödest muutus see aga haritud inimese tavateadmiseks
(Wade, 1998, lk. 349-353). Näiteks Berkeley arvates ei taju me asjade suurust
vahetult, vaid suuruse idee sisendatakse meile kauguse vahendusel, mida
nägemine võtab arvesse suuruse hindamiseks (Berkeley, 1709). Parrot oli ilmselt
samal arvamusel, et näiv suurus tuletatakse teatud viisil kauguse ideele
toetudes. Üheks mehhanismiks, kuidas kaugust hinnata on kokku lugeda kui palju
teisi esemeid jääb inimese ja hinnatava objekti vahele. Ka see idee, et
vahepealsete esemete arv võib vihjata kaugusele pole uudne. Lisaks Berkeley’le
sõnastas selle võimaluse ka Jacques Rohault (1620-1675), kes mainib seda 1671.
aastal ilmunud töös (vt. Wade, 1998, lk. 356). Parrot ise arutleb erinevate
kauguse kalibreerimise võimaluste üle oma teoreetilise füüsika käsiraamatus
(Parrot, 1811).
Selles polnud Parrotil
ilmselt aga mingit kahtlust, et suuruse hinnang tekib süllogistliku järelduse
tulemusel: mingil viisil registreeritud võrkkesta kujutise suuruse ja objekti
kauguse (väiksem eeldus) ning retinaalse
kujutise pöördvõrdelisuse seaduse (suurem eeldus) põhjal tehakse deduktiivne
järeldus objekti näiva suuruse kohta. Parroti arvates tehakse deduktiivne
järeldus nii kiiresti, et subjektiivselt tundub selleks kulunud aeg sedavõrd
lühikesena, et me ei ole sellest isegi teadlikud. Kasutades tema enda sõnu: “… aeg,
mida hing kulutab oma ideede kujundamiseks ja järelduste tegemiseks ja mida me
tänase päevani oleme pidanud lõpmatult lühikeseks, millest me isegi teadlikud
ei ole” (Parrot, 1839, p. 141).
Sellega seab Parrot
kahtluse alla sellel ajal üldlevinud arvamuse, et kõik hinge operatsioonid
toimuvad lõpmatult lühikese aja jooksul. Parroti arvates kõneleb suuruste
kokkutõmbumise nähtus vastupidisest: mõistusel kulub teatud aeg, et jõuda
mingile tulemusele.[2]
Üheksateistkümnenda sajandi esimeses pooles oli see üsna julge ja tavatu väide.
Valitses arusaam, et loomsed vaimud liiguvad lõpmatult suure kiirusega mööda
närvitorusid. Kuna selle kiiruse mõõtmine oli sama raske kui valguse kiiruse
mõõtmine, siis oma ajastu üks juhtivad füsiolooge Johannes Müller oli
arvamusel, et inimkonnal ei õnnestu võib-olla kunagi seda mõõta (Boring, 1957,
lk. 41). Sellest pessimistlikust ennustusest möödusid vaid mõned aastad, kui
Mülleri enda parim õpilane Helmholtz mõõtis konna jalanärvis leviva
närviimpulsi levimise kiiruse, mis osutus isegi aeglasemaks heli õhus levimise
kiirusest (Boring, 1942, lk. 52-68). Nagu kirjutab Raymond Fancher, olid
Helmholtzi avastuse järeldused raskesti usutavad (Fancher, 1979, lk. 119-120).
Enamus uurijaid, erinevalt Pararotist, olid veendumusel, et mõistuse
operatsioonid ei nõua nende teostamiseks mingit aega.
Miks siis kiirelt
liikuvad esemed näivad väiksemad nende harjumuspärasest suurusest? Parroti
arvates ei jätku teadvusel piisavalt aega selleks, et hinnata nähtavate esemete
nurksuurust ja vahemaad nendeni. Suur liikumiskiirus ei jäta piisavalt aega
suuruse ja kauguse mõõtmiseks, mille tulemusel tuleb teha otsustusi
tingimustes, kus väiksem kahest eeldusest on väär. Selle tulemusel inimene
näebki esemeid oodatust väiksematena.
Oma lühiteate viimases
lõigus pakub Parrot välja eksperimendi kava, kuidas mõõta tajuotsustuste
kiirust. Kuna igale vaatekaugusele vastab kiirus, mis põhjustab maksimaalse
suuruse kokkutõmbumise, siis on seda võimalik kasutada mõistuse töökiiruse
hindamiseks. Selleks tuleks katsetada erinevate liikumiskiiruste ja esemete
kaugustega liikuva rongi aknast. See Parroti pakutud katseplaan, sõltumata
selle tegelikust teostatavusest, näitab, et ta oli valmis uurima psüühilisi
nähtusi samal viisil, nagu näiteks füüsik, kes uurib kehade elektrijuhitavust.
Vastupidiselt Immanuel Kanti mõjukale arvamusele, et psühholoogia ei suuda
kunagi inimvaimu ja mõistust eksperimentaalselt uurida, kuulus Parrot pigem
nende hulka, kes olid valmis heitma väljakutse sellele pessimistlikule
vaatele.
Teksti lähem analüüs
näitab, et Parrot sõnastab siin teadvustamata otsustuste teooria, mis vaatamata
väljenduse kokkusurutusele kõigis olulisemates omadustes langeb kokku laiemalt
ja paremini tuntud Hermann von Helmholtzi unbewusster
Schluss kontseptsiooniga
(Helmholtz, 1910). Helmholtz postuleeris oma teadvustamata otsustuste teooria
selleks, et seletada seda, kuidas me tajume asju kindlas kohas meie ees neile
iseloomulike omadustega. Kuna need omadused puuduvad retinaalses kujutises,
siis peab olema mingi psüühiline aktiivsus, mis viib nende tekkimisele. Kuigi
inimene ise pole sellisest psüühilisest aktiivsusest teadlik, meenutab see
aktiivsus oma olemuselt süllogismi, kus kahest eeldusest tehakse paratamatult
tulenev järeldus. Erinevus taju ja süllogismides mõtlemise vahel seisneb
selles, et tajujäreldused tehakse väga suure kiirusega ja üldine eeldus ei ole
sõnastatud propositsiooni kujul. Süllogismides mõtlemine seevastu on aga
keeruline ja aeganõudev.
Plagiaadis ei saa aga
Parrotit kuidagi kahtlustada, sest töö ilmumise ajal oli Helmholtz alles 18
aastane ja tema kuulsa Füsioloogilise optika käsiraamatu esimese köite
ilmumiseni jäi veel 20 aastat. Boringu autoriteetse arvamuse kohaselt jõudis
Helmholtz teadvustamata otsustuste ideeni Königsbergis, kuid selle esimene
avalikus loengus väljaöeldud esitlus nägi trükivalgust alles 1855. aastal
(Boring, 1957, lk. 315). Selles töös on teadvustamata otsustuste kontseptsioon
piisavalt selgelt sõnastatud, kuid ilma selle tuntuks teinud nimetuseta.
Helmholtz kõneleb siin fundamentaalsetest tahtele allumatutest protsessidest,
mis teisendavad silma põhja langenud valguse välismaailma tajudeks. Mõiste
enda, unbewusster Schluss, võttis aga esimesena kasutusele Helmholtzi
tollane assistent Wilhelm Wundt, kellest saab peagi eksperimentaalpsühholoogia
rajaja (Wundt, 1858). Helmholtz ise esitas oma teooria põhjaliku variandi alles
1866. aastal oma füsioloogilise optika käsiraamatu kolmandas köites. Seal ta
kasutas seda indutseeritud täiendvärvide seletamiseks, mis ilmselt rikuvad
isoleeritud ülekande põhimõtet – iga närvikiud on teistest isoleeritud ja
kannab silmast ajusse ühte kindlat tajumuljet –, millesse ta kaljukindlalt
uskus (Pastore, 1971, lk. 165; Ash, 1995, lk. 52-53). Kuna inimene tajub vaid
induktsiooni abil muudetu värve, ekslikult pidades neid vahetuteks
aistinguteks, siis pole ta teadlik nendest värvidest, mis selle muutuse esile
kutsusid, ning mille olemasolu jääb märkamatuks.
Edward Reed’i
tähelepaneku kohaselt hakkas 1860 aasta ümbruses juurduma kindel arusaam, et
teadvuses toimuvate protsesside vastuoludeta seletuseks on tarvis lisaks
teadvustatud protsessidele postuleerida ka teadvustamata protsesside olemasolu
(Reed, 1997, lk. 255). John Stuart Mill, analüüsides William Hamiltoni
filosoofilisi vaateid oma töös, mis ilmus trükist esimest korda 1865. aastal
(Mill, 1865/1979), arendas ideed teadvustamatuse printsiibist (principle of
obliviscence). Selle printsiibi kohaselt ei pea mitte kõik idee komponendid
olema vahetult teadvustatud. See, mis teadvusesse jõuab on vaid lõpptulemus,
mis võib olla pika assotsiatsioonide ahela viimane lüli (võrdle Dember, 1964). Kommenteerides
oma isa, James Mill’i, Inimvaimu nähtuste analüüsi (Analysis of the phenomena of the human mind) uut väljaannet, arendas John Stuart ideed, et mõned või isegi
enamus teadvustamata protsessidest võivad olla sarnased loogilistele
otsustustele (Reed, 1997, lk. 255). Seega alles 1860. aastatel muutus seos
teadvustamata protsesside ja loogiliste otsustuste vahel temaatiliselt
aktuaalseks.
Paljude ajaloolaste
arvates on Helmholtzi prioriteet teadvustamata otsustuste teooria
formuleerimisel väljaspool kahtlust. Näiteks teadvustamatuse ajaloo suurim
kroonik Henry Ellenberger teatab lühidalt, et Helmholtz avastas teadvustamata
otsustused kui mehhanismi, mille abil kogemus õpetab meile asjade tajumist
(Ellenberger, 1970, lk. 313). Ainsa Helmholtzi eelkäijana tunnistab Ellenberger
Gustav Theodor Fechnerit, kes 1850 aasta paiku formuleeris logaritmilise seose
stiimuli tugevuse ja selle poolt esile kutsutud tajumulje intensiivsuse vahel.
Kuna logaritmiline valem andis lävest allpool olevatele suurustele negatiivse
väärtuse, siis võis neist rääkida kui teadvusesse mittejõudnud suurustest. Kuid
erinevalt Helmholtzist ei omistanud Fechner alalävistele tajudele aktiivset
otsustustes osalemise rolli.
Ülaltoodud ülevaade
veenab, et Parrot teadlikult kasutas teadvustamata otsustuste teooriat nähtuse
seletamiseks, mida ta oli jälginud kiirelt liikuva rongi aknast. Ta polnud aga
esimene, kes oli mingi tajunähtuse rahuldavaks seletuseks sunnitud oletama
kiire otsustuslaadse mentaalse operatsiooni olemasolu (vt. Hatfield, 2002).
Püüdes kindlaks teha teadvustamata otsustuste teooria autorit peame ajas tagasi
minema vähemalt Ptolemaiose juurde, kes oli ilmselt esimene, kes taipas, et
nägemisnurk, mille all mingi ese paistab, ja selle tajumine pole identsed
suurused (Smith, 1996). Kuigi Ptolemaiose teksti pole lihtne tõlgendada, on
siiski selge see, et ta kirjutab vajadusest hinnata nii kaugust kui ka eseme
kaldenurka, et jõuda õigele otsusele eseme tegeliku suuruse kohta (Smith, 1996,
lk. 94). Mõned tänapäeva uurijad arvavad, et tegemist on esimese teadvusele
märkamatu otsustuste teooria sõnastusega (Hatfield & Epstein, 1979).
Erinevalt Ptolemaiosest, oli aga Ibn al-Haitham palju selgesõnalisem
teadvustamata otsustuste teooria formuleerimisel (Sabra, 1989a). Ta oli veendunud,
et mitte kõik tajus ei põhine vahetul tajumuljel. Paljud omadused, nagu näiteks
asjade suurus, põhinevad otsustustel ja järeldusel (II 22b). Kuna need
otsustused tehakse väga kiiresti ja nendeks kulub vähe aega, siis inimene ise
ei ole nende olemasolust teadlik. Otsustuse kiirus saavutatakse seeläbi, et
eeldused on väga selged ja nähtavad ning inimene on harjunud nendega ümber
käima (II 25a-b). Tajusüllogismide lahendamiseks ei ole vaja moodustada ja
ritta seada sõnu. Teadvustamata otsustusi on võimalik teha sõnadeta, eelduste
kordamise ja järjestusse seadmiseta (II 26b).
Saksa ajaloolane Bauer
oli ilmselt esimene, kellele jäi silma al-Haithami ja Helmholtzi teadvustamata
otsustuse teooria suur sarnasus (Bauer, 1911). Tõepoolest, raske on leida
ühtegi olulist erinevust 19. sajandil Helmholtzi ja kaheksa sajandit enne teda
elanud araabia õpetlase teooriate vahel. Mõlemad väidavad, et (1) vähemalt
mõned tajuomadused ei ole vahetu taju tulemus, vaid nende üle tuleb otsustada
mingi muu omaduse põhjal; (2) otsustuse protsess on äärmiselt kiire, mille
tõttu inimene ise ei ole sellest teadlik; (3) kuigi otsustuse protsess on
olemuselt süllogistlik, ei ole selleks vaja sõnu. Hatfield ja Epstein võtavad
sarnasused kokku väitesse, et al-Haithami tajuteooria on olemuslikult
paralleelne standardsele teooriale, mis tekkis 800 aastat hiljem (Hatfield
& Epstein, 1979).
Miks Parrot ja
Helmholtz ei viita al-Haithami tööle? Euroopa sai al-Haithami töödest
teadlikuks alles 12-13. sajandil ladinakeelsete tõlgete vahendusel (Lindberg,
1967). Lindberg kirjutab, et al-Haithami optika alased tööd olid igas mõttes
täisulikumad sellest, mida Lääs oli enne seda tundnud (lk. 331). Euroopa
optikute ja taju-uurijate Roger Baconi, John Pechami ja Witello tööde kaudu
juurdus al-Haithami õpetus Euroopa ülikoolide õppekavadesse. Eriti mõjukas oli
al-Haithami perspektiiviõpetus, kuid ühes sellega levis arusaam tajude
otsustuslikust iseloomust. Kui René Descartes kirjutas esemete näivast
suurusest, siis polnud tal enam kahtlust, et seda tuleb hinnata või otsustada.
Mida aga Descartes keeldus omaks võtmast on see, et inimene ise pole nendest
hinnangutest või otsustustest teadlik (Hatfield
& Epstein, 1979, p. 377). Teadvusele märkamatute protsesside olemasolu
polnud aga võõras idee jesuiidist õpetlasele Ignace Pardies’le ja Gottfried
Wilhelm Leibnizile, kes mõlemad
kõnelesid “väikestest tajudest” (petites
perceptions), mis võivad jääda
teadvusele märkamatuks (Diamond, 1972).
Kuigi al-Haithami teadvustamata otsustuste teooria ringles 17. ja 18.
sajandi teaduslikes ja filosoofilistes tekstides, seostati seda harva selle
loojaga (vt. Hatfield, 2002). Pigem seostati seda George Berkeley tuntud
väitega, et “kaugust pole võimalik, iseendast ja vahetult, tajuda” (Berkeley 1709, p. 171). Esemete kauguse ja
suuruse üle on võimalik ainult otsustada, kuigi vaatleja ise ei ole sellistest
otsustusest teadlik ja nad on eristamatud vahetutest tajudest. Seepärast pole
põhjust imestada, et märkamatud tajuotsustused osutusid kasulikuks oletuseks
mitmete tajunähtuste seletamisel. Näiteks selle seletamiseks, kuidas vasakust
ja paremast silmast tulev kujutis liidetakse üheks terviklikuks pildiks
(Harris, 1775) või kuidas nende kahe kujutise omavahelist erinevust
(disparaatsust) kasutatakse kauguse hindamiseks (Wheatstone, 1838). Seega
märkamatute otsustuste ideed kasutasid tajunähtuste seletamiseks mitmed
teisedki Parrotiga enam-vähem samal ajal elanud uurijad ilma, et nad oleksid
teadlikud olnud al-Haithami töödest (Hatfield, 2002). Üheksateistkümnenda
sajandi teises pooles omandas teadvustamata otsustuste teooria inimmõistuse
fundamentaalse printsiibi staatuse. Süllogismidele sarnased kiired otsused, mis
jäävad inimesele endale märkamatuks, saavutasid peagi keskse koha
teoreetilistes arutlustes taju põhiomaduste üle. Alles siis, kui
assotsiatsinostid Helmholtz ja John Stuart Mill oletasid, et vähemalt mõned
teadvustamat protsessid meenutavad mõtlemist süllogismides, omandas
teadvustamat otsustuste teooria keskse koha teoreetilistes vaidlustes. Kuigi
Parrot ei olnud esimene ja ka mitte ainus, kes endale teadmata taasavastas
al-Haithami sõnastatud põhimõtte, oli ta kahtlemata üks esimesi, kes kasutas
teadvustamata otsustuste põhimõtet ühe veidra illusiooni seletuseks.
Me ei tea kedagi, kes
oleks kirjeldanud täpselt sama nähtust, millest kõneleb Parroti 1839. aastal
kirjutatud raport. Kuid sada aastat hiljem kirjeldas Heinz Ansbacher, kes saab
tuntuks hoopis teises valdkonnas (Manaster, 1994), sellele üsna sarnast
fenomeni. Ameerika Psühhologide Assotsiatsiooni koosolekul kõneles ta
kuulajatele liikuva objekti pikkuse näivast kokkutõmbumisest (Ansbacher, 1938).
Tegelikult märkas seda aasta varem Harold C. Brown Columbia Ülikoolist, kes
jälgis seda, kuidas pöörleva kaare pikkus suurtel kiirustel näivalt kokku
tõmbub, kuid ta ei avaldanud kunagi oma katse tulemusi (Ansbacher, 1944).
Ansbacheri 1944. aastal ilmunud töö aga ei jäta mingit kahtlust, et tegemist on
piisavalt robustse ja hästi korratava nähtusega. Tõepoolest, sellest ajast alates
on liikuva objekti pikkuse kahanemist korduvalt kirjeldatud (Stanley, 1968;
Stanley, 1964; Day, 1973; Caelli, Hoffman, & Lindman, 1978; Dzhafarov,
1992b; Dzhafarov, 1992c; Dzhafarov, 1992a; Dzhafarov, Allik, & Kapustin,
1984; Anstis, Sturzel, & Spillmann, 1999). Kuid kõigil neil juhtudel on
tegemist ühe põhimõttelise erinevusega Parroti poolt raporteeritud fenomenist:
objekti näiv suurus kahaneb vaid liikumise suunas. Mitte keegi pole erinevalt
Pararotist märganud kogu objekti suuruse kahanemist.
Liikuva objekti pikkuse
näiva kokkutõmbumise seletamiseks on pakutud kahte võimalust. Üks rühm seletusi
lähtub heleduse liitumise või maskeerimise lokaalsetest mehhanismidest. Näiteks
Day oletas, et näiv kokkutõmbumine tekib sellest, et liikuva eseme iga järgmine
asukoht ruumis maskeerib sama objekti selle eelnevates asukohtades, mille
tulemusel eseme näiv pikkus lüheneb (Day, 1973). Radikaalselt erineva seletuse
pakkusid välja Caelli, Hoffman ja Lindman, kes oletasid, et pikkuse lühenemine
iseloomustab tajuruumi aeg-ruumilist geomeetriat, nii nagu Lorenz-Fitzgeraldi
kontraktsioon iseloomustab füüsilise maailma fundamentaalset geomeetriat
(Caelli et al., 1978). Lisaks erirelatiivsusteooria ebakriitilisele
rakendamisele taju seletamisel, ei suutnud need autorid aga eristada
geomeetriast tingitud kokkutõmbumist heleduse liitumise-maskeerimise
efektidest. Nende kahe teguri lahkuviimine õnnestus erakordselt ilusa katsega
alles Ehtibar Dzhafarovil (Dzhafarov, 1992a; Dzhafarov et al., 1984). Ühe
liikuva eseme asemel esitas ta kaks ühesugust liikuvat objekti, mis olid
teineteise suhtes nihkes. Vaatleja ülesandeks oli hinnata kahe paralleelselt
liikuva objekti pikisuunalist ruumilist vahet. Kuna kõik heledusega seotud
muutused mõjutavad võrdselt mõlemat objekti, siis iseloomustab kahe
paralleelselt liikuva objekti omavaheline nihe eranditult muutusi tajuruumi
meetrikas. Põhjalikult läbiviidud katsed näitasid, et ruumiline intervall
tõmbub näiliselt kokku vaid liikumise suunas kahanedes monotoonselt kiiruse
kasvuga ja ulatudes väga suurtel kiirustel 10%-ni paigalseisva objekti näivast
pikkusest (Dzhafarov, 1992a). Liikuva objekti näiv suurus liikumisele risti
suunas jääb aga muutumatuks.
Oma loomult on Parroti
seletus lähemal Dzhafarovi pakutud kinemaatilisele seletusele, kui näiteks Day
poolt pakutud heleduste maskeerimise seletusele. Kuigi Parrotil ja tema
kaasaegsetel oli alles üsna ähmane ettekujutus sellest, mida tähendab, et hing
vajab aega mingi tajumulje kujundamiseks ja milliste vahendite abil ta sellise
tulemuseni jõuab, näis ta ometi uskuvat, et visuaalne ruum ei ole automaatselt
antud, vaid vajab kujunemiseks teatud hulga aega.
Oma 1839. aastal
ilmunud lühiteates sõnastas Parrot teadvustamata otsustuste teooria. See on
väga kiire kahel eeldusel põhinev süllogistlik otsustus, mille olemasolust
inimene ise ei ole teadlik. Seda kontseptsiooni kirjeldas Parrot mitu aastat
enne seda, kui Hermann von Helmholtz, John Stuart Mill ja Wilhelm Wundt selle
sõnastasid ja laialt kasutusele võtsid. Tavaliselt omistatakse teadvustamata
otsustuste teooria formuleerimise au Helmholtzile või nendele kolmele korraga,
kuid mitte geniaalsele araabia õpetlasele al-Haithamile, kes kaheksa sajandit
enne seda esimesena sõnastas teadvustamata otsustuste teooria praktiliselt
kõigis tema tähtsamates osades. Lisaks teadvustamata otsustustele enestele, oli
Parrot arvamusel, et mentaalsete protsesside kiirus ei ole lõpmatult suur ja
selliste nähtuste uurimine, nagu ta oli jälginud rongi aknast, võib aidata
kindlaks määrata nende protsesside kiirust. Parrot ilmselt eksis, kui ta arvas,
et muutuvad kõik liikuva eseme mõõtmed. Sellele vaatamata oli tema katse
seletada ja mõõta vaimsete protsesside kulgemise kiirust väga julge ja uudne.
Viis, kuidas ta mõtles on väga sarnane eksperimentaalse psühholoogia loojate
omale, kes kõik ühel või teisel viisil näitasid, et tajuks kulumise aega on
võimalik mõõta ja väljendada täpsel arvulisel kujul. Parrot jagas psühholoogia
rajajate Helmholtzi, Volkmanni[3],
Fechneri ja Wundti veendumust, et vaimuelu nähtusi on võimalik uurida samal
viisil, nagu füüsilise maailma nähtusi, kas siis mehaaniliste või
matemaatiliste seaduste terminites.
Ansbacher, H. L. (1938). Further investigation
of the Harold C. Brown shrinkage phenomenon: A new approach to the study of the
perception of movement. Psychological Bulletin, 35, 701.
Ansbacher, H. L. (1944). Distortion in the
perception of real movement. Journal of Experimental Psychology, 34,
1-23.
Anstis, S., Sturzel, F., & Spillmann, L.
(1999). Spatial distortions in rotating radial figures. Vision Research,
39, 1455-1463.
Ash, M. G. (1995). Gestalt psychology in
German culture 1890-1967: Holism and the quest of objectivity. Cambridge, MA: Cambridge University Press.
Bauer, H. (1911). Die Psychologie Alhazens. Beiträge
zur Geschichte der Philosophie des Mittelalters, 10, 29-32.
Berkeley, G. (1709). An Essay Towards a New
Theory of Vision. Dublin: Aaron Rhames.
Bienemann, F. (1902). Der Dorpater Professor
Georg Friedrich Parrot und Kaiser Alexander I: Zum Säkulargedächtnis der alma
mater Dorpatensis. Reval: Kluge. Reval: Kluge.
Boring, E. G. (1942). Sensation and
perception in the history of experimental psychology.
Boring, E. G. (1957). A history of
experimental psychology.
Caelli, T., Hoffman, W., & Lindman, H. (1978).
Subjective Lorentz transformations
and the perception of motion. Journal of the Optical Society of
Day, R. H. (1973). Apparent contraction and
disapperance of moving objects in the peripheral visual field. Vision
Research, 13, 959-975.
Dember, W. N. (1964). Visual perception: The
nineteenth century.
Diamond, S. (1972). The debt of Leibniz to
Perdies. Journal of the History of the Behavioral Science, 8, 109-114.
Dzhafarov, E. N. (1992a).
Dzhafarov, E. N. (1992b). Visual kinematics II.
Space contraction in motion and visual velocity. Journal of Mathematical
Psychology, 36, 498-523.
Dzhafarov, E. N. (1992c). Visual kinematics
III. Transformation of spatiotemporal coordinates in motion. Journal of
Mathematical Psychology, 36, 524-546.
Dzhafarov, E. N., Allik, J., & Kapustin, V.
(1984). Length contraction in motion: The structure of the seen space-time. In
M. Rauk (Ed.), Computational models of hearing nd vision (pp. 85-90).
Ellenberger, H. F. (1970). The discovery of
the unconscious. The history and evolution of dynamic psychiatry.
Fancher, R. E. (1979). Pioneers of
psychology.
Harris, J. (1775). A treatise of optics:
Containing elements of science; in two books.
Hatfield, G. (2002). Perception as unconscious
inference. M. Heyer, & R. Mansfeld (Eds), Perception and the physical
world: Psychological and philosophical issues (pp. 115-143).
Hatfield, G. C., & Epstein, W. (1979). The
sensory core and the medieval foundation of early modern perceptual theory. Isis,
70, 363-384.
Helmholtz, H. v. (1910). Handbuch der
Physiologischen Optik. Hamburg: Leopold Voss.
Jäsche, G. B. (1803). Geschichte und
Beschreibung der Feyerlichkeiten bey Gelegenheit der am 21sten und 22sten April
geschehenen Eröffnung der neu angelegten Kayserlichen Universität zu Dorpat in
Lievland. Dorpat. Dorpat.
Käbin, I. (1986). Die medizinische Forschung
und Lehre an der Universität Dorpat/Tartu 1802-1940. Lüneburg:
Nordostdeutsches Kulturwerk.
Kaptsov, N. A. (1949). Elektrofizika i
elektrotehnika v Rossii do vtoroj poloviny XIX stoletija. A. K. Timirzajev
(Toim.), Oèerki po istorii fiziki v Rossii . Moskva: Gosudarstvennoe
Uèebno-pedagogièeskoe Izdatelstvo Ministerstva Prosveðèenija RSFSR.
Krause, J. W. (1902). Das erste Jahrzehnt der
ehemaligen Universität Dorpat. Aus den Memoiren des Professors Johann Wilhelm
Krause. Baltische Monatsschrift, 53, 238-241.
Lindberg, D. C. (1967). Alhazen's theory of
vision and its reception in the West.
Manaster, G. J. (1994). Ansbacher, Heinz, L.
Tribute an introduction. Individual
Psychology-The Journal of Adlerian Theory Research & Practice, 50,
414-416.
Mill, J. S. (1865-1979). An examination of
Sir William Hamilton's phisosphy. Toronto:
University of Toronto.
Parrot, G. F. (1811). Grundriss der
theoretischen Physik zum Gebrauche für Vorlesungen. Dorpat.
Parrot, G. F. (1820). Entretiens sur la
physique. Dorpat: Schünmann.
Parrot, G. F. (1839). Notice sur un
phénomène d’optique observé sur les chemins de fer. Bulletin
Scientifique Publié Par L’Académie Impériale Des Sciences De Saint-Pétersbourg,
6(9-10), 138-141.
Parrot, G. F. (2002). Kõne Aleksander I-le. Akadeemia,
14(12), 2482-2484.
Pastore, N. (1971). Selective history of theories of visual
perception: 1650-1950.
Ramul, K. (1963). Some early measurements and
ratings in psychology. American Psychologist, 18, 653-659.
Reed, E. S. (1997). From soul to mind. The
emergence of psychology from Erasmus Darwin to William James .
Sabra, A. I. (1989a). The Optics of Ibn
al-Hayatham, Books I-III. On direct vision. Vol. 1: Translation.
Sabra, A. I. (1989b). The Optics of Ibn
al-Hayatham, Books I-III. On direct vision. Vol. 2: Introduction, commentary,
glossaries, concordance, indices.
Smith, A. M. (1996). Ptolemy's theory of visual
perception: An English translation of the Optics with introduction and
commentary. Transactions of the American Phisolophical Society, 86(2),
1-300.
Spasskij, B. I. (1963). Istorija fiziki.
Moskva: Izdatelstvo Moskovskogo Universiteta.
Stanley, G. (1964). A study of some variables
influencing the Ansbacher shrinkage effect. Acta Psychologica, 22,
109-118.
Stanley, G. (1968). Apparent length of a
rotating arc-line as a function of speed of rotation. Acta Psychologica,
28, 398-403.
Wade, N. J. (1998). A natural history of
vision.
Wheatstone, C. (1838). Contributions to the
physiology of vision. Part the first. On some remarkable, and hitherto
unobserved, phenomena of binocular vision. Philosophical Transactions of the Royal Society, 128, 371-394.
Wundt, W. (1858). Beiträge zur Theorie der
Sinneswahrnehmung. Leipzig.
[1] Allik, J. & Konstabel, K. Georg Friedrich Parrot ja teadvustamata
järelduste teooria. Akadeemia, 2005, 17 (3), 455-471.
[2] Huvitav,
et kaudselt osales Parrot veel ühes tähtsas psühholoogia ajaloo episoodis, mis
samuti näitas, et mentaalsete protsesside kiirus ei ole lõpmatult suur. 1811.
aastal korraldas ta andekale filoloogile Friedrich Georg Wilhelm Struvele
(1793-1864) eristipendiumi, et viimane saaks pühenduda uuele teemale –
matemaatikale ja astronoomiale. Kulus vaid kolm aastat ja Struvest sai Taru
observatooriumi direktor, samal aastal kui Friedrich Wilhelm Bessel (1784-1846)
asus sarnasele kohale Königsbergis. Bessel tahtis parandada tolle aja
ebatäpseid astronoomilisi mõõtmisi sellega, et võttis arvesse iga vaatleja
individuaalse taju viivise. Selle määramiseks oli vaja teha ühisvaatlusi, kuid
tal ei õnnestunud kuidagi kohtuda tema meelest parima astronoomilise vaatlejaga,
kelleks ta pidas Struvet. Kaudse võrdluse loomiseks läkitas ta Tartusse eri
aastatel kolm oma assistenti, kes siin tegid Struvega ühisvaatlusi. Nende
vahendusel sai ta hinnata kaudselt enda ja Struve vaatlusaegade erinevust,
mille paikapidavust õnnestus kontrollida 1834. aastal, kui kaks suurt
astronoomi lõpuks isiklikult kohtusid (Boring, 1957, p. 137). Individuaalse
ajakonstandi määramine ja personaalsete võrrandite koostamine näitasid, et
vaimsete protsesside kiiruses on märkimisväärsed individuaalsed erinevused ja
need erinevused on sedavõrd suured, et neid on võimalik eksperimentaalselt
mõõta.
[3] Alfred
Wilhelm Volkmann (1800-1877) oli aastatel 1837-1842 Tartu Ülikooli füsioloogia
professor. Boring peab teda üheks eksperimentaalpsühholoogia rajajaks (Boring,
1957, lk. 384). 1838. aastal avastas Volkmann Tartus seni teadusele tundmatu
närvisüsteemi toimimise põhimõtte – pidurduse (Käbin, 1986, lk. 78-82). Lisaks
sellele, et Volkmann oli abielus Fechneri õega aitas ta teha tal katseid Psühhofüüsika
elementide (1860) jaoks, mida paljud loevad teadusliku psühholoogia
sünnihetkeks.