GEORG FRIEDRICH PARROT JA
TEADVUSTAMATA OTSUSTUSTE TEOORIA[1]

 

Jüri Allik   Kenn Konstabel

 

 

Parroti tähelepanek

1839. aasta septembris avaldas Georg Friedrich Parrot (1767-1852) Peterburi Teaduste Akadeemia toimetistes lühikese teate, milles ta kirjeldas omapärast tajufenomeni, mida ta oli jälginud Pavlovski ja Peterburi vahel kurseeriva rongi aknast (Parrot, 1839).  Seitsmekümne kahe aastane akadeemik ja endine keiserliku Dorpati Ülikooli rektor kirjeldab selles lühiteates nägemisillusiooni, mis seisneb rongi suurest kiirusest põhjustatud esemete suuruse näivas vähenemises. Parroti tähelepaneku kohaselt sõltub esemete näiv suurus rongi kiirusest. Kui rong saavutas oma maksimaalse kiiruse, siis näisid vahimajad ja lähedal asuvad inimesed olevat ainult poole nende tavapärasest suurusest ja, kasutades lugupeetud akadeemiku enda sõnu, oli tunne, et rong kihutab läbi kääbuste maa. Juhul kui rong aeglustas oma käiku 10-15 jalani sekundis, siis näisid asjad omandavat taas nende harjumispärase suuruse.

Nii palju, kui meile on teada, pole keegi varem ega ka järgmise 165 aasta jooksul seda dramaatilist tajufenomeni kirjeldanud või uuesti avastanud. Oleks kõik põhjused arvata, et selle pika aja jooksul oleks pidanud keegi seda mõjusat nähtust märkama ja kirjeldama, eriti arvestades seda, et tänapäeva rongid sõidavad palju kiiremini tollaegsest auruvedurist. Kuid ometi näib, et Parroti kirjeldus on tänaseni jäänud ainsaks selle nähtuse kirjelduseks. Ükski autoriteetne ülevaade liikumistajust ja liikumisega seotud meelepetetest ei maini Parroti kirjeldatud nähtust, vähemalt täpselt sellisel kujul, nagu see on kirjas Parroti 1839. aasta lühiteates. Selline tõenduste puudumine tekitab kahtlust, kas selline illusioon üldse eksisteerib ja kas pole mitte tegu hoopis vananeva akadeemiku elava kujutlusvõimega.

Kes oli Parrot?

Kuna Georg Friedrich (Georges-Frédéric) Parrot ei vaja pikemat tutvustamist,   siis piirdume vaid hädapärasemate elulooliste faktide meeldetuletusega. Ta sündis 5. juulil Montbéliard’is Prantsusmaal. Kuigi ta isa oli protestant saavutas ta kogukonnas austuse ja tunnustuse kohaliku vürsti ihuarstina tõustes hiljem ka linnapea ametikohale. Selle vaatamata saadeti Georg Friedrich õppima Saksamaale, kus ta Stuttgardis (1782-1786) õppis füüsikat ja matemaatikat. Peale ülikooli lõpetamist elatus ta eratundide andmisest ja kõikvõimalikel leiutajate konkursitel osalemisest. Värske abielumees vajas aga püsivamat sissetulekut, mille otsingutel sattus ta Liivimaale, kus tema andekust märgati. Riias määrati ta 1796. aastal Riias asutatud Liivimaa üldkasuliku ja majandusliku ühingu (Livländische gemeinnützige und ökonomische Sozietät) sekretäriks. Kui 1802. aastal imperaator Aleksander I käsuga taasavati Tartu Ülikool, siis kutsuti Parrot puhta ja rakendusmatemaatika õppetooli hoidjaks, mille ta aga peagi vahetas füüsika professorikoha vastu olles enne seda kaitsnud väitekirja teemal “Füüsika ja keemia mõju farmaatsiale”. Tänu oma väljapaistvale energiale ja karismaatilisusele valis ülikooli nõukogu, mis koosnes kõigist korralistest professoritest, ta Keiserliku Tartu Ülikooli rektoriks. Administraatorina suutis ta oluliselt parandada ülikooli ainelist olukorda säilitades samal ajal ülikooli autonoomia ja akadeemilise vabaduse, seda vaatamata rüütelkonna üsna tugevale survele. Balti parunid ei tundnud suurt sümpaatiat Parroti vastu, kelle valgustuslikud ideed tundusid liiga vabameelsetena. Parroti kõne, mille ta pidas ülikooli avamisel, jättis kuulajatele kustumatu mulje, eelkõige tänu pöördumisele üliõpilaste poole, keda ta kutsus üles austama ja tänama talupoegi, kelle raske töö tulemusel nad saavad ennast pühendada õppimisele (Jäsche, 1803). Parroti administraatori karjääri tipphetk aga saabus 22. mail, kui keiser Aleksander I peatus teel Memelisse (Klaipeda) Tartus, kus talle tervituskõne pidajaks valiti Parrot (Parrot, 2002). Noorele keisrile, kellel meeldis ennast esitada valgustatud monarhina, imponeeris see kõne sedavõrd, et ta palus valmistada sellest kirjaliku koopia. See episood rajas Parroti ja imperaatori vahele sõbralikud suhtes, mis kestsid mõned aastad ja millest oli palju kasu nii ülikoolile kui ka Parrotile endale (Bienemann, 1902; Krause, 1902).

1811. aastal valiti Parrot Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetaja liikmeks ja 1826. aastal sai ta akadeemia täisliikmeks. Samal aastal ta emeriteerus Tartu Ülikoolist ja siirdus Peterburi füüsika laboratooriumi juhatajaks. Parrot suri 1852. aastal Helsingforsi (Helsingi) külastuse ajal.

Milline oli Parrot teadlasena?

Kuigi Parroti administratiivsed ja retoorilised anded kaaluvad kindlasti üles tema teaduslikud saavutused, polnud ta kindlasti tühi koht teaduse ajaloos. Kuigi vene teaduslugu tavapäraselt ülehindas Venemaaga seotud teadlaste tähtsust, oli Parrot vaieldamatult üks esimesi, kes uuris osmoosi (Kaptsov, 1949) ja arendas galvaanilise elektri keemilist teooriat (Spasskij, 1963).

Lühiteade, milles Parrot kirjeldas uut tajunähtust, polnud tal kindlasti esimene kord pöörduda inimese nägemisvõime juurde. Sel ajal piir füüsika ja psühholoogia vahel puudus ning paljud tänapäeval endastmõistetavalt vaimumaailma kuuluvad nähtused olid loodusteadlaste uurida. Selles mõttes on tähelepanuväärne Parroti Teoreetilise füüsika alused, mis pühendab märkimisväärselt palju ruumi inimese tajuomaduste kirjeldamisele (Parrot, 1811). Näiteks arutleb ta selles raamatus selle üle, kuidas silm suudab hinnata kaugust. Eriline koht on aga katsetel kindlaks teha, kui kaua kestab tajumulje.

Meetod, mida Parrot kasutas taju kestvuse kindlaks tegemiseks, polnud uus. Kui pöörleva varda otsa kinnitatud hõõguvat sütt keerutada piisava kiirusega, siis sellest tekkinud jälg näib moodustavat suletud ringi. Kuna hõõguv süsi ei saa olla kõigis ringi punktides üheaegselt, siis tähendab, et tajumulje kestab nii kaua, kui palju aega võtab täisringiks. Järelikult, kirjutas Parrot, on selle lihtsa seadme abil võimalik kindlaks määrata kui kaua kestab tajumulje peale stiimuli lakkamist. See meetod, nagu ka arutluskäik ise, oli teada Ibn al-Haitham’ile (ladinapäraselt Alhazen) ja Leonardo da Vincile (Wade, 1998, lk. 195). Parrot ise viitab oma eelkäijana Johann Andrea von Segner’ile (1704-1777), kellele ta omistab katse idee ja mõõdetud taju kestvuse, mis on lähedane poolele sekundile (Parrot, 1811, lk. 111). Parroti enda mõõtmised hindasid taju kestvuseks 1/4 sekundit pimedas ja 1/6 päevavalges (Parrot, 1820). See viimane väärtus on väga lähedal suurusele, mille leidis varem Chevalier Patrice d’Arcy (1725-1775), kes 1765. aastal korraldas sarnaseid katseid (Ramul, 1963). Kuigi Parrot ei olnud esmaavastaja, kuulub ta ometi esimeste katsetajate hulka, kes tegid kindlaks, kui kaua kestab tajumulje peale välise mõju lakkamist. Märkimisväärne on see, et tema tulemused olid vaatamata primitiivsele katsetehnikale sedavõrd täpsed, et üldjoontes langevad kokku sellega, mida tänapäeva tajupsühholoogia teab taju kestvusest. Parrotile kuulub aga  ühe taju fundamentaalse seaduspärasuse kui mitte esmaavastamise, siis vähemalt üheks esmaavastajaks olemise au: tajumulje kestvus ei ole muutumatu suurus, vaid sõltub üldisest valgustuse astmest; pimedas püsib tajumulje oluliselt kauem kui päevavalgel.

Parroti huvis tajunähtuste vastu ei olnud midagi ebatavalist. Peaaegu eranditult kõik füüsikud, alates Michael Faradayst ja lõpetades James Clerk Maxwelliga, tundsid huvi taju vastu ja kui nad just mõnda põhjapanevat omadust ei avastanud, siis kirjeldasid vähemalt mõnda senitundmatut optilist illusiooni. Edwin Boring, kes jääb tänaseni parimaks psühholoogia ajaloolaseks, iseloomustab vahemikku 1825-1850 kui maagiliste illusioonide ajastut. Nii teadlaste kui laia publiku huvi maagiliste illusioonide ja leidlike seadmete vastu, mis neid illusioone esile kutsuvad, oli sel ajal erakordne. Selles ajavahemikus leiutatakse kõik tähtsamad tajuga seotud optilised instrumendid – stroboskoop, stereoskoop ja kaleidoskoop – mis kõik leidsid kiire tee teadlaste katselaualt viktoriaanlike intellektuaalide mõttemaailma (Boring, 1942, lk. 588). Parroti kirjelduses ühineb auruvedur nende trikiinstrumentide loendiga, kuna toob esile veel ühe taju omaduse, mis tavaoludes jääb varju. Auruvedur, nagu Parrot moralistlikult kirjutab, võib olla kasulik inimkonnale, kuid tõkestamatu industrialiseerimise tuhin võib selle muuta ka põrgumasinaks, millel on laastav mõju inimeste õnnele ja moraalile (Parrot, 1839, lk. 141).

Kuidas Parrot seletas kummalist nähtust?

Parrot alustab seletust viitega suuruse konstantsusele: kuigi eseme retinaalse kujutise suurus on pöördvõrdeline selle kujutise tekitanud eseme kaugusega, sõltub eseme tajutav suurus üsna vähe vaatekaugusest. Tõepoolest, igaüks teab oma kogemusest, et inimesed näivad meile ühepikkused sõltumata sellest kui kaugel nad parajasti meist asuvad. Kuidas nägemine saavutab sellise püsivuse? Kõige ilmsem võimalus on selles, et vaataja arvestab mingil viisil kaugust ja võtab seda arvesse, et kompenseerida kaugusest põhjustatud võrkkesta kujutise kahanemist. Idee, tajutud kauguse abil kompenseerida võrkkesta suuruse muutusi, on üsna vana. Sellest mehhanismist oli teadlik juba Ptolemaios (90-160), kuid põhjalik esmakirjeldus kuulub araabia kuulsaimale optikule Ibn al-Haithamile (965-1039) (lähemalt vt. Smith, 1996; Sabra, 1989b; Sabra, 1989a). Alates Descartes’i, Malebranche’i ja Berkeley töödest muutus see aga haritud inimese tavateadmiseks (Wade, 1998, lk. 349-353). Näiteks Berkeley arvates ei taju me asjade suurust vahetult, vaid suuruse idee sisendatakse meile kauguse vahendusel, mida nägemine võtab arvesse suuruse hindamiseks (Berkeley, 1709). Parrot oli ilmselt samal arvamusel, et näiv suurus tuletatakse teatud viisil kauguse ideele toetudes. Üheks mehhanismiks, kuidas kaugust hinnata on kokku lugeda kui palju teisi esemeid jääb inimese ja hinnatava objekti vahele. Ka see idee, et vahepealsete esemete arv võib vihjata kaugusele pole uudne. Lisaks Berkeley’le sõnastas selle võimaluse ka Jacques Rohault (1620-1675), kes mainib seda 1671. aastal ilmunud töös (vt. Wade, 1998, lk. 356). Parrot ise arutleb erinevate kauguse kalibreerimise võimaluste üle oma teoreetilise füüsika käsiraamatus (Parrot, 1811).

Selles polnud Parrotil ilmselt aga mingit kahtlust, et suuruse hinnang tekib süllogistliku järelduse tulemusel: mingil viisil registreeritud võrkkesta kujutise suuruse ja objekti kauguse (väiksem eeldus)  ning retinaalse kujutise pöördvõrdelisuse seaduse (suurem eeldus) põhjal tehakse deduktiivne järeldus objekti näiva suuruse kohta. Parroti arvates tehakse deduktiivne järeldus nii kiiresti, et subjektiivselt tundub selleks kulunud aeg sedavõrd lühikesena, et me ei ole sellest isegi teadlikud. Kasutades tema enda sõnu: “… aeg, mida hing kulutab oma ideede kujundamiseks ja järelduste tegemiseks ja mida me tänase päevani oleme pidanud lõpmatult lühikeseks, millest me isegi teadlikud ei ole” (Parrot, 1839, p. 141).

Sellega seab Parrot kahtluse alla sellel ajal üldlevinud arvamuse, et kõik hinge operatsioonid toimuvad lõpmatult lühikese aja jooksul. Parroti arvates kõneleb suuruste kokkutõmbumise nähtus vastupidisest: mõistusel kulub teatud aeg, et jõuda mingile tulemusele.[2] Üheksateistkümnenda sajandi esimeses pooles oli see üsna julge ja tavatu väide. Valitses arusaam, et loomsed vaimud liiguvad lõpmatult suure kiirusega mööda närvitorusid. Kuna selle kiiruse mõõtmine oli sama raske kui valguse kiiruse mõõtmine, siis oma ajastu üks juhtivad füsiolooge Johannes Müller oli arvamusel, et inimkonnal ei õnnestu võib-olla kunagi seda mõõta (Boring, 1957, lk. 41). Sellest pessimistlikust ennustusest möödusid vaid mõned aastad, kui Mülleri enda parim õpilane Helmholtz mõõtis konna jalanärvis leviva närviimpulsi levimise kiiruse, mis osutus isegi aeglasemaks heli õhus levimise kiirusest (Boring, 1942, lk. 52-68). Nagu kirjutab Raymond Fancher, olid Helmholtzi avastuse järeldused raskesti usutavad (Fancher, 1979, lk. 119-120). Enamus uurijaid, erinevalt Pararotist, olid veendumusel, et mõistuse operatsioonid ei nõua nende teostamiseks mingit aega.

Miks siis kiirelt liikuvad esemed näivad väiksemad nende harjumuspärasest suurusest? Parroti arvates ei jätku teadvusel piisavalt aega selleks, et hinnata nähtavate esemete nurksuurust ja vahemaad nendeni. Suur liikumiskiirus ei jäta piisavalt aega suuruse ja kauguse mõõtmiseks, mille tulemusel tuleb teha otsustusi tingimustes, kus väiksem kahest eeldusest on väär. Selle tulemusel inimene näebki esemeid oodatust väiksematena.

Oma lühiteate viimases lõigus pakub Parrot välja eksperimendi kava, kuidas mõõta tajuotsustuste kiirust. Kuna igale vaatekaugusele vastab kiirus, mis põhjustab maksimaalse suuruse kokkutõmbumise, siis on seda võimalik kasutada mõistuse töökiiruse hindamiseks. Selleks tuleks katsetada erinevate liikumiskiiruste ja esemete kaugustega liikuva rongi aknast. See Parroti pakutud katseplaan, sõltumata selle tegelikust teostatavusest, näitab, et ta oli valmis uurima psüühilisi nähtusi samal viisil, nagu näiteks füüsik, kes uurib kehade elektrijuhitavust. Vastupidiselt Immanuel Kanti mõjukale arvamusele, et psühholoogia ei suuda kunagi inimvaimu ja mõistust eksperimentaalselt uurida, kuulus Parrot pigem nende hulka, kes olid valmis heitma väljakutse sellele pessimistlikule vaatele. 

Teksti lähem analüüs näitab, et Parrot sõnastab siin teadvustamata otsustuste teooria, mis vaatamata väljenduse kokkusurutusele kõigis olulisemates omadustes langeb kokku laiemalt ja paremini tuntud Hermann von Helmholtzi unbewusster Schluss kontseptsiooniga (Helmholtz, 1910). Helmholtz postuleeris oma teadvustamata otsustuste teooria selleks, et seletada seda, kuidas me tajume asju kindlas kohas meie ees neile iseloomulike omadustega. Kuna need omadused puuduvad retinaalses kujutises, siis peab olema mingi psüühiline aktiivsus, mis viib nende tekkimisele. Kuigi inimene ise pole sellisest psüühilisest aktiivsusest teadlik, meenutab see aktiivsus oma olemuselt süllogismi, kus kahest eeldusest tehakse paratamatult tulenev järeldus. Erinevus taju ja süllogismides mõtlemise vahel seisneb selles, et tajujäreldused tehakse väga suure kiirusega ja üldine eeldus ei ole sõnastatud propositsiooni kujul. Süllogismides mõtlemine seevastu on aga keeruline ja aeganõudev.

Plagiaadis ei saa aga Parrotit kuidagi kahtlustada, sest töö ilmumise ajal oli Helmholtz alles 18 aastane ja tema kuulsa Füsioloogilise optika käsiraamatu esimese köite ilmumiseni jäi veel 20 aastat. Boringu autoriteetse arvamuse kohaselt jõudis Helmholtz teadvustamata otsustuste ideeni Königsbergis, kuid selle esimene avalikus loengus väljaöeldud esitlus nägi trükivalgust alles 1855. aastal (Boring, 1957, lk. 315). Selles töös on teadvustamata otsustuste kontseptsioon piisavalt selgelt sõnastatud, kuid ilma selle tuntuks teinud nimetuseta. Helmholtz kõneleb siin fundamentaalsetest tahtele allumatutest protsessidest, mis teisendavad silma põhja langenud valguse välismaailma tajudeks. Mõiste enda, unbewusster Schluss, võttis aga esimesena kasutusele Helmholtzi tollane assistent Wilhelm Wundt, kellest saab peagi eksperimentaalpsühholoogia rajaja (Wundt, 1858). Helmholtz ise esitas oma teooria põhjaliku variandi alles 1866. aastal oma füsioloogilise optika käsiraamatu kolmandas köites. Seal ta kasutas seda indutseeritud täiendvärvide seletamiseks, mis ilmselt rikuvad isoleeritud ülekande põhimõtet – iga närvikiud on teistest isoleeritud ja kannab silmast ajusse ühte kindlat tajumuljet –, millesse ta kaljukindlalt uskus (Pastore, 1971, lk. 165; Ash, 1995, lk. 52-53). Kuna inimene tajub vaid induktsiooni abil muudetu värve, ekslikult pidades neid vahetuteks aistinguteks, siis pole ta teadlik nendest värvidest, mis selle muutuse esile kutsusid, ning mille olemasolu jääb märkamatuks.

Edward Reed’i tähelepaneku kohaselt hakkas 1860 aasta ümbruses juurduma kindel arusaam, et teadvuses toimuvate protsesside vastuoludeta seletuseks on tarvis lisaks teadvustatud protsessidele postuleerida ka teadvustamata protsesside olemasolu (Reed, 1997, lk. 255). John Stuart Mill, analüüsides William Hamiltoni filosoofilisi vaateid oma töös, mis ilmus trükist esimest korda 1865. aastal (Mill, 1865/1979), arendas ideed teadvustamatuse printsiibist (principle of obliviscence). Selle printsiibi kohaselt ei pea mitte kõik idee komponendid olema vahetult teadvustatud. See, mis teadvusesse jõuab on vaid lõpptulemus, mis võib olla pika assotsiatsioonide ahela viimane lüli (võrdle Dember, 1964). Kommenteerides oma isa, James Mill’i, Inimvaimu nähtuste analüüsi (Analysis of the phenomena of the human mind) uut väljaannet, arendas John Stuart ideed, et mõned või isegi enamus teadvustamata protsessidest võivad olla sarnased loogilistele otsustustele (Reed, 1997, lk. 255). Seega alles 1860. aastatel muutus seos teadvustamata protsesside ja loogiliste otsustuste vahel temaatiliselt aktuaalseks.

Paljude ajaloolaste arvates on Helmholtzi prioriteet teadvustamata otsustuste teooria formuleerimisel väljaspool kahtlust. Näiteks teadvustamatuse ajaloo suurim kroonik Henry Ellenberger teatab lühidalt, et Helmholtz avastas teadvustamata otsustused kui mehhanismi, mille abil kogemus õpetab meile asjade tajumist (Ellenberger, 1970, lk. 313). Ainsa Helmholtzi eelkäijana tunnistab Ellenberger Gustav Theodor Fechnerit, kes 1850 aasta paiku formuleeris logaritmilise seose stiimuli tugevuse ja selle poolt esile kutsutud tajumulje intensiivsuse vahel. Kuna logaritmiline valem andis lävest allpool olevatele suurustele negatiivse väärtuse, siis võis neist rääkida kui teadvusesse mittejõudnud suurustest. Kuid erinevalt Helmholtzist ei omistanud Fechner alalävistele tajudele aktiivset otsustustes osalemise rolli.

Ülaltoodud ülevaade veenab, et Parrot teadlikult kasutas teadvustamata otsustuste teooriat nähtuse seletamiseks, mida ta oli jälginud kiirelt liikuva rongi aknast. Ta polnud aga esimene, kes oli mingi tajunähtuse rahuldavaks seletuseks sunnitud oletama kiire otsustuslaadse mentaalse operatsiooni olemasolu (vt. Hatfield, 2002). Püüdes kindlaks teha teadvustamata otsustuste teooria autorit peame ajas tagasi minema vähemalt Ptolemaiose juurde, kes oli ilmselt esimene, kes taipas, et nägemisnurk, mille all mingi ese paistab, ja selle tajumine pole identsed suurused (Smith, 1996). Kuigi Ptolemaiose teksti pole lihtne tõlgendada, on siiski selge see, et ta kirjutab vajadusest hinnata nii kaugust kui ka eseme kaldenurka, et jõuda õigele otsusele eseme tegeliku suuruse kohta (Smith, 1996, lk. 94). Mõned tänapäeva uurijad arvavad, et tegemist on esimese teadvusele märkamatu otsustuste teooria sõnastusega (Hatfield & Epstein, 1979). Erinevalt Ptolemaiosest, oli aga Ibn al-Haitham palju selgesõnalisem teadvustamata otsustuste teooria formuleerimisel (Sabra, 1989a). Ta oli veendunud, et mitte kõik tajus ei põhine vahetul tajumuljel. Paljud omadused, nagu näiteks asjade suurus, põhinevad otsustustel ja järeldusel (II 22b). Kuna need otsustused tehakse väga kiiresti ja nendeks kulub vähe aega, siis inimene ise ei ole nende olemasolust teadlik. Otsustuse kiirus saavutatakse seeläbi, et eeldused on väga selged ja nähtavad ning inimene on harjunud nendega ümber käima (II 25a-b). Tajusüllogismide lahendamiseks ei ole vaja moodustada ja ritta seada sõnu. Teadvustamata otsustusi on võimalik teha sõnadeta, eelduste kordamise ja järjestusse seadmiseta (II 26b).

Saksa ajaloolane Bauer oli ilmselt esimene, kellele jäi silma al-Haithami ja Helmholtzi teadvustamata otsustuse teooria suur sarnasus (Bauer, 1911). Tõepoolest, raske on leida ühtegi olulist erinevust 19. sajandil Helmholtzi ja kaheksa sajandit enne teda elanud araabia õpetlase teooriate vahel. Mõlemad väidavad, et (1) vähemalt mõned tajuomadused ei ole vahetu taju tulemus, vaid nende üle tuleb otsustada mingi muu omaduse põhjal; (2) otsustuse protsess on äärmiselt kiire, mille tõttu inimene ise ei ole sellest teadlik; (3) kuigi otsustuse protsess on olemuselt süllogistlik, ei ole selleks vaja sõnu. Hatfield ja Epstein võtavad sarnasused kokku väitesse, et al-Haithami tajuteooria on olemuslikult paralleelne standardsele teooriale, mis tekkis 800 aastat hiljem (Hatfield & Epstein, 1979).

Miks Parrot ja Helmholtz ei viita al-Haithami tööle? Euroopa sai al-Haithami töödest teadlikuks alles 12-13. sajandil ladinakeelsete tõlgete vahendusel (Lindberg, 1967). Lindberg kirjutab, et al-Haithami optika alased tööd olid igas mõttes täisulikumad sellest, mida Lääs oli enne seda tundnud (lk. 331). Euroopa optikute ja taju-uurijate Roger Baconi, John Pechami ja Witello tööde kaudu juurdus al-Haithami õpetus Euroopa ülikoolide õppekavadesse. Eriti mõjukas oli al-Haithami perspektiiviõpetus, kuid ühes sellega levis arusaam tajude otsustuslikust iseloomust. Kui René Descartes kirjutas esemete näivast suurusest, siis polnud tal enam kahtlust, et seda tuleb hinnata või otsustada. Mida aga Descartes keeldus omaks võtmast on see, et inimene ise pole nendest hinnangutest või otsustustest teadlik (Hatfield & Epstein, 1979, p. 377). Teadvusele märkamatute protsesside olemasolu polnud aga võõras idee jesuiidist õpetlasele Ignace Pardies’le ja Gottfried Wilhelm Leibnizile, kes mõlemad kõnelesid “väikestest tajudest” (petites perceptions), mis võivad jääda teadvusele märkamatuks (Diamond, 1972).

Kuigi al-Haithami teadvustamata otsustuste teooria ringles 17. ja 18. sajandi teaduslikes ja filosoofilistes tekstides, seostati seda harva selle loojaga (vt. Hatfield, 2002). Pigem seostati seda George Berkeley tuntud väitega, et “kaugust pole võimalik, iseendast ja vahetult, tajuda” (Berkeley 1709, p. 171). Esemete kauguse ja suuruse üle on võimalik ainult otsustada, kuigi vaatleja ise ei ole sellistest otsustusest teadlik ja nad on eristamatud vahetutest tajudest. Seepärast pole põhjust imestada, et märkamatud tajuotsustused osutusid kasulikuks oletuseks mitmete tajunähtuste seletamisel. Näiteks selle seletamiseks, kuidas vasakust ja paremast silmast tulev kujutis liidetakse üheks terviklikuks pildiks (Harris, 1775) või kuidas nende kahe kujutise omavahelist erinevust (disparaatsust) kasutatakse kauguse hindamiseks (Wheatstone, 1838). Seega märkamatute otsustuste ideed kasutasid tajunähtuste seletamiseks mitmed teisedki Parrotiga enam-vähem samal ajal elanud uurijad ilma, et nad oleksid teadlikud olnud al-Haithami töödest (Hatfield, 2002). Üheksateistkümnenda sajandi teises pooles omandas teadvustamata otsustuste teooria inimmõistuse fundamentaalse printsiibi staatuse. Süllogismidele sarnased kiired otsused, mis jäävad inimesele endale märkamatuks, saavutasid peagi keskse koha teoreetilistes arutlustes taju põhiomaduste üle. Alles siis, kui assotsiatsinostid Helmholtz ja John Stuart Mill oletasid, et vähemalt mõned teadvustamat protsessid meenutavad mõtlemist süllogismides, omandas teadvustamat otsustuste teooria keskse koha teoreetilistes vaidlustes. Kuigi Parrot ei olnud esimene ja ka mitte ainus, kes endale teadmata taasavastas al-Haithami sõnastatud põhimõtte, oli ta kahtlemata üks esimesi, kes kasutas teadvustamata otsustuste põhimõtet ühe veidra illusiooni seletuseks.

Kuidas muutub liikuva eseme tajutav pikkus?

Me ei tea kedagi, kes oleks kirjeldanud täpselt sama nähtust, millest kõneleb Parroti 1839. aastal kirjutatud raport. Kuid sada aastat hiljem kirjeldas Heinz Ansbacher, kes saab tuntuks hoopis teises valdkonnas (Manaster, 1994), sellele üsna sarnast fenomeni. Ameerika Psühhologide Assotsiatsiooni koosolekul kõneles ta kuulajatele liikuva objekti pikkuse näivast kokkutõmbumisest (Ansbacher, 1938). Tegelikult märkas seda aasta varem Harold C. Brown Columbia Ülikoolist, kes jälgis seda, kuidas pöörleva kaare pikkus suurtel kiirustel näivalt kokku tõmbub, kuid ta ei avaldanud kunagi oma katse tulemusi (Ansbacher, 1944). Ansbacheri 1944. aastal ilmunud töö aga ei jäta mingit kahtlust, et tegemist on piisavalt robustse ja hästi korratava nähtusega. Tõepoolest, sellest ajast alates on liikuva objekti pikkuse kahanemist korduvalt kirjeldatud (Stanley, 1968; Stanley, 1964; Day, 1973; Caelli, Hoffman, & Lindman, 1978; Dzhafarov, 1992b; Dzhafarov, 1992c; Dzhafarov, 1992a; Dzhafarov, Allik, & Kapustin, 1984; Anstis, Sturzel, & Spillmann, 1999). Kuid kõigil neil juhtudel on tegemist ühe põhimõttelise erinevusega Parroti poolt raporteeritud fenomenist: objekti näiv suurus kahaneb vaid liikumise suunas. Mitte keegi pole erinevalt Pararotist märganud kogu objekti suuruse kahanemist.

Liikuva objekti pikkuse näiva kokkutõmbumise seletamiseks on pakutud kahte võimalust. Üks rühm seletusi lähtub heleduse liitumise või maskeerimise lokaalsetest mehhanismidest. Näiteks Day oletas, et näiv kokkutõmbumine tekib sellest, et liikuva eseme iga järgmine asukoht ruumis maskeerib sama objekti selle eelnevates asukohtades, mille tulemusel eseme näiv pikkus lüheneb (Day, 1973). Radikaalselt erineva seletuse pakkusid välja Caelli, Hoffman ja Lindman, kes oletasid, et pikkuse lühenemine iseloomustab tajuruumi aeg-ruumilist geomeetriat, nii nagu Lorenz-Fitzgeraldi kontraktsioon iseloomustab füüsilise maailma fundamentaalset geomeetriat (Caelli et al., 1978). Lisaks erirelatiivsusteooria ebakriitilisele rakendamisele taju seletamisel, ei suutnud need autorid aga eristada geomeetriast tingitud kokkutõmbumist heleduse liitumise-maskeerimise efektidest. Nende kahe teguri lahkuviimine õnnestus erakordselt ilusa katsega alles Ehtibar Dzhafarovil (Dzhafarov, 1992a; Dzhafarov et al., 1984). Ühe liikuva eseme asemel esitas ta kaks ühesugust liikuvat objekti, mis olid teineteise suhtes nihkes. Vaatleja ülesandeks oli hinnata kahe paralleelselt liikuva objekti pikisuunalist ruumilist vahet. Kuna kõik heledusega seotud muutused mõjutavad võrdselt mõlemat objekti, siis iseloomustab kahe paralleelselt liikuva objekti omavaheline nihe eranditult muutusi tajuruumi meetrikas. Põhjalikult läbiviidud katsed näitasid, et ruumiline intervall tõmbub näiliselt kokku vaid liikumise suunas kahanedes monotoonselt kiiruse kasvuga ja ulatudes väga suurtel kiirustel 10%-ni paigalseisva objekti näivast pikkusest (Dzhafarov, 1992a). Liikuva objekti näiv suurus liikumisele risti suunas jääb aga muutumatuks.

Oma loomult on Parroti seletus lähemal Dzhafarovi pakutud kinemaatilisele seletusele, kui näiteks Day poolt pakutud heleduste maskeerimise seletusele. Kuigi Parrotil ja tema kaasaegsetel oli alles üsna ähmane ettekujutus sellest, mida tähendab, et hing vajab aega mingi tajumulje kujundamiseks ja milliste vahendite abil ta sellise tulemuseni jõuab, näis ta ometi uskuvat, et visuaalne ruum ei ole automaatselt antud, vaid vajab kujunemiseks teatud hulga aega. 

Kokkuvõte

Oma 1839. aastal ilmunud lühiteates sõnastas Parrot teadvustamata otsustuste teooria. See on väga kiire kahel eeldusel põhinev süllogistlik otsustus, mille olemasolust inimene ise ei ole teadlik. Seda kontseptsiooni kirjeldas Parrot mitu aastat enne seda, kui Hermann von Helmholtz, John Stuart Mill ja Wilhelm Wundt selle sõnastasid ja laialt kasutusele võtsid. Tavaliselt omistatakse teadvustamata otsustuste teooria formuleerimise au Helmholtzile või nendele kolmele korraga, kuid mitte geniaalsele araabia õpetlasele al-Haithamile, kes kaheksa sajandit enne seda esimesena sõnastas teadvustamata otsustuste teooria praktiliselt kõigis tema tähtsamates osades. Lisaks teadvustamata otsustustele enestele, oli Parrot arvamusel, et mentaalsete protsesside kiirus ei ole lõpmatult suur ja selliste nähtuste uurimine, nagu ta oli jälginud rongi aknast, võib aidata kindlaks määrata nende protsesside kiirust. Parrot ilmselt eksis, kui ta arvas, et muutuvad kõik liikuva eseme mõõtmed. Sellele vaatamata oli tema katse seletada ja mõõta vaimsete protsesside kulgemise kiirust väga julge ja uudne. Viis, kuidas ta mõtles on väga sarnane eksperimentaalse psühholoogia loojate omale, kes kõik ühel või teisel viisil näitasid, et tajuks kulumise aega on võimalik mõõta ja väljendada täpsel arvulisel kujul. Parrot jagas psühholoogia rajajate Helmholtzi, Volkmanni[3], Fechneri ja Wundti veendumust, et vaimuelu nähtusi on võimalik uurida samal viisil, nagu füüsilise maailma nähtusi, kas siis mehaaniliste või matemaatiliste seaduste terminites.

Kirjandus

 

 

Ansbacher, H. L. (1938). Further investigation of the Harold C. Brown shrinkage phenomenon: A new approach to the study of the perception of movement. Psychological Bulletin, 35, 701.

Ansbacher, H. L. (1944). Distortion in the perception of real movement. Journal of Experimental Psychology, 34, 1-23.

Anstis, S., Sturzel, F., & Spillmann, L. (1999). Spatial distortions in rotating radial figures. Vision Research, 39, 1455-1463.

Ash, M. G. (1995). Gestalt psychology in German culture 1890-1967: Holism and the quest of objectivity. Cambridge, MA: Cambridge University Press.

Bauer, H. (1911). Die Psychologie Alhazens. Beiträge zur Geschichte der Philosophie des Mittelalters, 10, 29-32.

Berkeley, G. (1709). An Essay Towards a New Theory of Vision. Dublin: Aaron Rhames.

Bienemann, F. (1902). Der Dorpater Professor Georg Friedrich Parrot und Kaiser Alexander I: Zum Säkulargedächtnis der alma mater Dorpatensis. Reval: Kluge. Reval: Kluge.

Boring, E. G. (1942). Sensation and perception in the history of experimental psychology. New York: D. Appleton-Century Company.

Boring, E. G. (1957). A history of experimental psychology. New York: Appleton Century Crofts.

Caelli, T., Hoffman, W., & Lindman, H. (1978). Subjective Lorentz transformations and the perception of motion. Journal of the Optical Society of America, 68, 402-411.

Day, R. H. (1973). Apparent contraction and disapperance of moving objects in the peripheral visual field. Vision Research, 13, 959-975.

Dember, W. N. (1964). Visual perception: The nineteenth century. New York: John Wiley.

Diamond, S. (1972). The debt of Leibniz to Perdies. Journal of the History of the Behavioral Science, 8, 109-114.

Dzhafarov, E. N. (1992a). Visual kinematics I. Visual space metric in  visual motion. Journal of Mathematical Psychology, 36, 471-497.

Dzhafarov, E. N. (1992b). Visual kinematics II. Space contraction in motion and visual velocity. Journal of Mathematical Psychology, 36, 498-523.

Dzhafarov, E. N. (1992c). Visual kinematics III. Transformation of spatiotemporal coordinates in motion. Journal of Mathematical Psychology, 36, 524-546.

Dzhafarov, E. N., Allik, J., & Kapustin, V. (1984). Length contraction in motion: The structure of the seen space-time. In M. Rauk (Ed.), Computational models of hearing nd vision (pp. 85-90). Tallinn: Academy of Sciences of ESSR.

Ellenberger, H. F. (1970). The discovery of the unconscious. The history and evolution of dynamic psychiatry. New York: Basic Books.

Fancher, R. E. (1979). Pioneers of psychology. New York: Norton.

Harris, J. (1775). A treatise of optics: Containing elements of science; in two books. London: White.

Hatfield, G. (2002). Perception as unconscious inference. M. Heyer, & R. Mansfeld (Eds), Perception and the physical world: Psychological and philosophical issues  (pp. 115-143). New York: Wiley.

Hatfield, G. C., & Epstein, W. (1979). The sensory core and the medieval foundation of early modern perceptual theory. Isis, 70, 363-384.

Helmholtz, H. v. (1910). Handbuch der Physiologischen Optik. Hamburg: Leopold Voss.

Jäsche, G. B. (1803). Geschichte und Beschreibung der Feyerlichkeiten bey Gelegenheit der am 21sten und 22sten April geschehenen Eröffnung der neu angelegten Kayserlichen Universität zu Dorpat in Lievland. Dorpat. Dorpat.

Käbin, I. (1986). Die medizinische Forschung und Lehre an der Universität Dorpat/Tartu 1802-1940. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk.

Kaptsov, N. A. (1949). Elektrofizika i elektrotehnika v Rossii do vtoroj poloviny XIX stoletija. A. K. Timirzajev (Toim.), Oèerki po istorii fiziki v Rossii . Moskva: Gosudarstvennoe Uèebno-pedagogièeskoe Izdatelstvo Ministerstva Prosveðèenija RSFSR.

Krause, J. W. (1902). Das erste Jahrzehnt der ehemaligen Universität Dorpat. Aus den Memoiren des Professors Johann Wilhelm Krause. Baltische Monatsschrift, 53, 238-241.

Lindberg, D. C. (1967). Alhazen's theory of vision and its reception in the West. Isis, 58, 321-341.

Manaster, G. J. (1994). Ansbacher, Heinz, L. Tribute   an introduction. Individual Psychology-The Journal of Adlerian Theory Research & Practice, 50, 414-416.

Mill, J. S. (1865-1979). An examination of Sir William Hamilton's phisosphy. Toronto: University of Toronto.

Parrot, G. F. (1811). Grundriss der theoretischen Physik zum Gebrauche für Vorlesungen. Dorpat.

Parrot, G. F. (1820). Entretiens sur la physique. Dorpat: Schünmann.

Parrot, G. F. (1839). Notice sur un phénomène d’optique observé sur les chemins de fer. Bulletin Scientifique Publié Par L’Académie Impériale Des Sciences De Saint-Pétersbourg, 6(9-10), 138-141.

Parrot, G. F. (2002). Kõne Aleksander I-le. Akadeemia, 14(12), 2482-2484.

Pastore, N. (1971). Selective history of theories of visual perception: 1650-1950. New York: Oxford University Press.

Ramul, K. (1963). Some early measurements and ratings in psychology. American Psychologist, 18, 653-659.

Reed, E. S. (1997). From soul to mind. The emergence of psychology from Erasmus Darwin to William James . New Haven: Yale University Press.

Sabra, A. I. (1989a). The Optics of Ibn al-Hayatham, Books I-III. On direct vision. Vol. 1: Translation. London: The Warburg Institute, University of London.

Sabra, A. I. (1989b). The Optics of Ibn al-Hayatham, Books I-III. On direct vision. Vol. 2: Introduction, commentary, glossaries, concordance, indices. London: The Warburg Institute, University of London.

Smith, A. M. (1996). Ptolemy's theory of visual perception: An English translation of the Optics with introduction and commentary. Transactions of the American Phisolophical Society, 86(2), 1-300.

Spasskij, B. I. (1963). Istorija fiziki. Moskva: Izdatelstvo Moskovskogo Universiteta.

Stanley, G. (1964). A study of some variables influencing the Ansbacher shrinkage effect. Acta Psychologica, 22, 109-118.

Stanley, G. (1968). Apparent length of a rotating arc-line as a function of speed of rotation. Acta Psychologica, 28, 398-403.

Wade, N. J. (1998). A natural history of vision. Cambridge, Massachusetts: Bradford Book.

Wheatstone, C. (1838). Contributions to the physiology of vision. Part the first. On some remarkable, and hitherto unobserved, phenomena of binocular vision. Philosophical Transactions of the Royal Society, 128, 371-394.

Wundt, W. (1858). Beiträge zur Theorie der Sinneswahrnehmung. Leipzig.

 


[1] Allik, J. & Konstabel, K. Georg Friedrich Parrot ja teadvustamata järelduste teooria. Akadeemia, 2005, 17 (3), 455-471.

[2] Huvitav, et kaudselt osales Parrot veel ühes tähtsas psühholoogia ajaloo episoodis, mis samuti näitas, et mentaalsete protsesside kiirus ei ole lõpmatult suur. 1811. aastal korraldas ta andekale filoloogile Friedrich Georg Wilhelm Struvele (1793-1864) eristipendiumi, et viimane saaks pühenduda uuele teemale – matemaatikale ja astronoomiale. Kulus vaid kolm aastat ja Struvest sai Taru observatooriumi direktor, samal aastal kui Friedrich Wilhelm Bessel (1784-1846) asus sarnasele kohale Königsbergis. Bessel tahtis parandada tolle aja ebatäpseid astronoomilisi mõõtmisi sellega, et võttis arvesse iga vaatleja individuaalse taju viivise. Selle määramiseks oli vaja teha ühisvaatlusi, kuid tal ei õnnestunud kuidagi kohtuda tema meelest parima astronoomilise vaatlejaga, kelleks ta pidas Struvet. Kaudse võrdluse loomiseks läkitas ta Tartusse eri aastatel kolm oma assistenti, kes siin tegid Struvega ühisvaatlusi. Nende vahendusel sai ta hinnata kaudselt enda ja Struve vaatlusaegade erinevust, mille paikapidavust õnnestus kontrollida 1834. aastal, kui kaks suurt astronoomi lõpuks isiklikult kohtusid (Boring, 1957, p. 137). Individuaalse ajakonstandi määramine ja personaalsete võrrandite koostamine näitasid, et vaimsete protsesside kiiruses on märkimisväärsed individuaalsed erinevused ja need erinevused on sedavõrd suured, et neid on võimalik eksperimentaalselt mõõta.

[3] Alfred Wilhelm Volkmann (1800-1877) oli aastatel 1837-1842 Tartu Ülikooli füsioloogia professor. Boring peab teda üheks eksperimentaalpsühholoogia rajajaks (Boring, 1957, lk. 384). 1838. aastal avastas Volkmann Tartus seni teadusele tundmatu närvisüsteemi toimimise põhimõtte – pidurduse (Käbin, 1986, lk. 78-82). Lisaks sellele, et Volkmann oli abielus Fechneri õega aitas ta teha tal katseid Psühhofüüsika elementide (1860) jaoks, mida paljud loevad teadusliku psühholoogia sünnihetkeks.