Director, 5(32), mai 2004, lk. 50-51
http://www.director.ee/?artikkel=544
VALE IQ
TESTIDE KOHTA
Ajakirjas “Director”, mis on mõeldud targale juhile, ilmus Vilve Kalda kirjutis “Viis alatut valet IQ-testide kohta” (november 2003), keda ajakiri tutvustas kui kogenud personalijuhti. Selles kirjutise autor väitis, et IQ testide kasutamine inimeste töölevõtmisel on väga küsitava väärtusega. Peamine põhjus on selles, et “üldist võimekust, mis hõlmaks iga eluala, ei ole olemas”. Selline fraas magistrikraadiga inimese suust tuleb mõningase üllatusena, kuna juhuse iroonia tõttu möödub just tänavu 100 aastat sellest, kui Charles Spearman avastas nii üldise võimekuse kui selle viisi, kuidas seda objektiivselt mõõta (Spearman, 1904).
Vilve Kalda arvates on IQ testide kohta käibel viis müüti, mis on kõik alatult valed. Kuigi mulle pole selge, milles on nende eksiarvamuste alatus, olgu nad siinkohal veelkord ära toodud:
(1) Head hinded koolis ennustavad tööedu;
(2) Intelligentsustestide tulemus ennustab tööalast edu;
(3) Andekuse ja edukuse vahel on olemas seos;
(4) Sotsiaalne päritolu ja kultuuriline taust intelligentsustesti tulemust ei mõjuta;
(5) Kõrge IQga töötajad muudavad organisatsiooni edukaks.
Lisaks neile viiele müüdile väidab Vilve Kalda oma kirjutises, et võimekus- ja intelligentsustestid ei ennusta õppimisvõimet ja õnnelikku elu. Artikkel lõppeb ennustusega, et tulevikus pole IQ testidel kohta personalivalikus.
Kui need mõtted oleks välja ütelnud tavainimene kohvilaua vestluses, siis poleks sellest midagi. Eesti on vaba maa ja igaüks võib välja öelda oma arvamuse. Kuid Vilve Kalda ei esinenud “Directori” veergudel tavakodanikuna, vaid eksperdina, kes vahendab ühe teadmiste valdkonna – psühholoogia – seisukohti Eesti juhtidele. Seepärast on mul põhjus sekkumiseks ja alus väita, et kõik see, mida Vilve Kalda intelligentsuse, IQ testide ja psühholoogia kohta kirjutab on äärmiselt ebakompetentne, enamusel juhtudel lihtsalt vale. Kui vead tulenevad harimatusest, siis on tegu lihtsalt rumaluse ja laiskusega. Kui aga Vilve Kalda julgeb väita, et ta tunneb personalivalikut, siis on tõepoolest tegemist faktide alatu moonutamisega. Ma ei tea, kas antud juhul on tegemist lihtsalt vale või alatu valega, kuid kolm esimest ülal toodud väidetest ei ole kindlasti müüdid, vaid psühholoogias hästi tõestatud väited: edukus sõltub inimese andekusest, mida saab üsna hästi hinnata koolihinnete ja IQ-testi tulemuste põhjal.
Kuigi silme ette võib kerkida laisa geeniuse kuju, kes ei viitsi koolis õppida, on igas piisavalt suures valimis tihe seos koolihinnete ja IQ testi tulemuste vahel: need, kes saavad koolis häid hindeid on keskmiselt paremad ka IQ testiküsimustele vastamisel. Seega mõõdavad koolihinded ja IQ testid üldist võimekust, mis ei sõltu elualast. Seda kinnitab paari aasta tagune kokkuvõte kõigist viimase 85 jooksul läbi viidud olulisematest uurimustest (Schmidt & Hunter, 1998). Järeldus on üks: IQ testid ennustavad tööedu sõltumata sellest, millise keerukusastme tööga on tegemist. Keeruka iseloomuga töö puhul on korrelatsioon vaimsete võimete testitulemuse ja tööedu vahel keskmiselt 0,8; lihtsamate tööde puhul langeb see 0,2 juurde, kuid ei muutu nulliks. Juhul kui töötaja edukust on mõõdetud objektiivselt (näiteks väljendatuna firmale teenitud rahas), siis on IQ-testi tulemus alati parem ennustaja, kui ükskõik milline teine psühholoogiline omadus. Seega vaimse andekuse ja tööalase edukuse vahel on seos olemas!
Vilve Kalda ennustus, et IQ testid kaovad peagi personalivalikust ei pea paika. Ühiskond, milles me elame, muutub üha enam teadmispõhiseks. Mitte ainult uued, vaid ka traditsioonilised elukutsed nõuavad üha suuremat õppimisvõimet ja üha keerukamat numbrilise ja sõnalise informatsiooni analüüsioskust. Just neid oskusi ja võimeid hästi koostatud IQ testid mõõdavad ja neid samu oskusi läheb üha rohkem vaja igapäevases elus (vt. Gottfredson, 2002).
1932. aastal testiti Šotimaal IQ-testiga 87498 poissi ja tüdrukut, kes kõik olid sündinud 1921. aastal (Deary jt., 2004). Õnneliku juhuse tõttu olid täidetud testid säilinud mahajäetud pööningul ja nüüd rohkem kui pool sajandit hiljem võis hakata hindama, kuidas 11. aastaselt mõõdetud vaimne võimekus ennustab inimese eluteed. Kui jagada kõik testitud saadud IQ punktide alusel nelja võrdsesse rühma, siis võib näiteks hinnata, kuidas vaimne võimekus ennustab eluea pikkust. Kõige madalamase neljandikku sattunud tüdrukutest oli 1992. aastaks elus veel ligikaudu 57% testitutest. Kõige võimekamast neljandikust oli 60-nda eluaastani elanud aga tervelt 80% sama aastakäigu tüdrukutest. Seega on madala IQ neljandikus suremus 23% võrra suurem kui kõrge IQ rühmas. Deary ja tema kolleegid uurisid ka surma põhjusi ning avastasid, et vähki ja südame-veresoonkonna haigustesse haigestunute ja seeläbi surnute vaimse võimekuse tase 11. aastasena oli madalam kui nendel, kes nende haiguste kätte polnud surnud. Seega määrab paaripunktine IQ-testi tulemuste vahe ära selle, kas inimene edaspidises elus haigestub vähki või mitte. Kuidas mõned IQ lisapunktid aitavad vähki haigestumist vältida ei ole täpselt teada, kuid näib, et terve eluviisi ja soodsa elukeskonna valimine nõuab samasugust vaimset võimekust nagu IQ-testi küsimustele vastamine.
Kuigi kõrge IQ ei tee inimest veel tingimata õnnelikuks, on IQ-st abi, et elada oma elu tervelt ja täisväärtuslikult.
Deary, I.J.,
Whiteman, M.C., Whalley, L.J., Fox, H.C., & Starr, J.M. (2004). The impact
of childhood intelligence on later life: Following up the Scottish Mental
Survey of 1932 and 1947. Journal of Personality and Social Psychology,
86, 130-147.
Gottfredson, L.S.
(2002). g: Highly general and highly practical. In R.J. Sternberg & E.L.
Grigorenko (Eds.), The general intelligence factor: How general is it?
(pp. 331-380). Mahwah, NJ: Erlbaum.
Schmidt, F.L., &
Hunter, J.E. (1998). The validity and utility of selection methods in personnel
psychology: Practical and theoretical implications of 85 years of research
findings. Psychological Bulletin, 124, 262-274.
Spearman, C. (1904).
“General intelligence”, objectively determined and measured. American
Journal of Psychology, 15, 201-292.
Jüri Allik