Sellest päevast alates kui Herbert George Wells 1895. aastal oma kuulsa raamatu “Ajamasin” (The time machine) avaldas, on ajas tagasi rändamise mõte jätkuvalt lummanud laia publiku meeli. Nii literaadid kui teadlased on kulutanud suure hulga vaimujõudu, et vähemalt unistada aja mehaanilisest taltsutamisest – kuidas panna aeg tagurpidi voolama ja kuidas teha ajas rändamine võimalikuks. Kuid aja vastassuunas liikuma panemine on mitte üksnes tehniliselt keeruline vaid ilmselt põhimõtteliselt võimatu. Vääramatu loodusseadus ütleb, et minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid pole mingit võimalust, et see mida veel ei eksisteeri, võiks kuidagi mõjutada seda, mis on juba toimunud. Meie praeguste teadmiste kohaselt elame me jätkuvalt maailmas, kus tulevikus toimuv sündmus ei saa mingil viisil mõjutada seda, mis toimus kunagi minevikus või praegusel hetkel. Kõik näib viitavat sellele, et ajamasinat, mis suudaks mööda pääseda sellest fundamentaalsest aja ühesuunalisuse seadusest, pole lihtsalt võimalik luua.
Ometi on selline ajamasin olemas. Seda ei ole tarvis kaugelt otsida, kuna see istub enamuse inimeste peas. Täpsemalt peaaegu iga vaimselt terve inimese peas. Tegelikult on ajas rändamine väga lihtne ja enamus inimesi praktiseerib seda sadu kordi päevas. Inimesel tarvitseb vaid tahta ja ta rändab mõttes olukorda, mis oli viis minutit või 30 aastat tagasi. Näiteks pole kuigi keeruline mõelda mõnele oma elu eredale sündmusele, näiteks keskkooli lõpetamisele, ja mõttes ennast tagasi viia sellesse päeva. Kas suurema või väiksema selgusega kangastuvad silme ette selle mälestusväärse päeva sündmused. Meelde tulevad mitte üksnes see, mis juhtus, vaid taaselustuvad ka tunded, mida sel päeval kogeti ja mõtted, mida mõeldi. Kui Wells unistas utoopilisest ajamasinast, siis Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas” (A la recherche du temps perdu) kirjeldab reaalset vaid inimmõistusele omast ajamasinat, mis suudab liikuda ajas vastuvoolu ja asetada inimene veelkord olukorda, milles ta varem on korra juba olnud. Seda erilist ajamasinat – võimet tajuda aega ja selles rännata – võib lühidalt nimetada kronesteesiaks[2].
Kui loodusel oli inimmõistuse loomisega mingi suurem kava, siis selleks võis olla viis, kuidas ületada aja ühesuunalisuse seadust. Teadaolevalt on inimese mõistus ainus looduse poolt loodud seade, mis lubab selle valdajal ajavoolu hetkeks peatada ja tagasi rännata nende sündmuste juurde, mis toimusid kunagi minevikus. Veelgi enam see imeline riistapuu lubab rännata ka tulevikku, sündmuste juurde, mida ei ole veel toimunud.
Ajas tagasirändamise võime on nii igapäevane, et selle olemasolu märkab õieti alles siis kui see mingil põhjusel puudub. Väga märkimisväärne on K.C. juhtum (Tulving, 1985). Tegu on praeguseks üle 50 aastase mehega, kes paarikümne aasta eest sai liiklusõnnetuses ajutrauma, mille tagajärjel tekkis mälukaotus.
Esimene kohtumine selle tagasihoidliku ja sümpaatse mehega võib jätta mulje, et ta ei erine mitte millegi olulise poolest ülejäänud inimestest. Ta on igati arukas, kõneleb ladusalt, oskab lugeda ja kirjutada. Tal pole mingeid probleeme asjade äratundmisega. Tal on täiesti normaalne kujutlusvõime. Ta võib näiteks sulgeda silmad ja vaimusilmas tekkinud kujutluse põhjal kirjeldada seda, kuidas näeb välja CN Tower, mis on tema kodulinna Toronto tuntuim embleem. Tema teadmised matemaatikast, ajaloost ja geograafiast ei ole oluliselt kehvemad teistest keskkooli lõpetanutest. Ta võib raskusteta seletada, mis vahe on stalagmiidil ja stalaktiidil, ülesanne, millega võivad jääda hätta paljud teaduskraadidega inimesed, kes tema mõistuse eripära katsuvad välja selgitada. K.C. mõtlemine on loogiline, ta oskab rahuldavalt mängida malet ja elektriorelit. Tema lühiajalise mälu maht on tavainimese 8 ühikut. Tema käitumise maneerid on eeskujulikud ja tal on diskreetne huumorimeel.
Esimesel pilgul näib ka K.C. mälu olevat üldjoontes normaalne. Ta pole kaotanud varasemas elus omandatud motoorseid vilumusi ja tajuoskusi. Tema üldised teadmised maailmast, nagu see oli enne temaga juhtunud õnnetust, on igati adekvaatsed. Näiteks ta teab kui palju maksis üks pudel piima või gallon bensiini. Ta võib vastata ka küsimustele, mis puudutavad tema eluloo avalikku, kõigile nähtavaid külgi. Ta teab oma sünnipäeva, maja aadressi, kus ta elas oma elu esimesed 9 aastat, kooli nime, milles ta õppis, samuti seda, mis marki ja värvi oli ta esimene auto. Samuti on ta teadlik sellest, et tema vanemad omasid ja omavad praeguseni suvemaja. Ta teab, kus see suvemaja asub ning oskab selle asukohta kaardil näidata. Ta teab ütelda kui kaugel on see suvila Torontost ja kui palju aega kulub sinna tipptunnil sõiduks. Ta teab seda, et ta on seal palju kordi olnud ja pikemalt viibinud. Kõik see faktiline (võib ka ütelda deklaratiivne, kognitiivne või propositsionaalne) teadmine on oma loomult semantiline, kuna see on objektiivne, avalik, impersonaalne ja teistega jagatud teadmine. K.C. tunneb ennast ja fakte oma minevikust täpselt nii, nagu ta tunneb sarnaseid asju teiste inimeste, sõprade või oma perekonna liikmete kohta. See on kõrvalise vaatleja, mitte aga vahetu osaleja teadmine oma elust. Sama isikupäratu võib olla teadmine paljude teiste maailma asjade ja sündmuste kohta.
K.C. ainus kuid olulise tähtsusega probleem on selles, et ta ei mäleta mitte midagi, mis temaga on kunagi juhtunud. Ükskõik kui väga ta ei pingutaks ja ükskõik kui ilmseid vihjeid talle ka ei antaks ei suuda ta meenutada mitte ühtegi juhtumit või olukorda, mille tunnistajaks ta on olnud või milles ta on osalenud. See globaalne episoodiline amneesia ulatub sünnihetkest kuni praeguse ajani: ta ei mäleta mitte ühtegi juhtumit oma elust ei enne ega pärast temaga toimunud õnnetust. Kuigi ta tunneb selle ees seistes ära maja, milles ta elas oma elu esimesed 9 aastat, teab isegi selle aadressi, ei suuda ta ometi meenutada mitte ühtegi sündmust, mis temaga selles majas on kunagi juhtunud. Samuti ei suuda ta meenutada mitte ühtegi vanemate suvekodu külastust ja mitte ühtegi episoodi, mis on kunagi temaga juhtunud majas, milles ta on elanud viimased 30 aastat.
Peamine erinevus, mille poolest K.C. erineb kõigist teistest inimestest on see, et elab ajatus maailmas, kus valitseb kogu aeg olevik. Kui paluda tal ajas tagasi rännata, kasvõi mõned minutid või siis mitu aastat, siis ütleb ta, et ei saa seda teha. Kui paluda tal kirjeldada oma mõistuse seisundit olukorras kui mõistus tuleb suunata minevikku, siis parim vastus, mida ta anda suudab, on see, et seal valitseb “tühjus”. Samuti ei suuda ta mõelda tulevikule. Näiteks kui küsida talt, mida ta kavatseb täna hiljem teha, või siis homme või ükskõik millal oma järelejäänud elus, siis ei oska ta selle kohta ütelda rohkem kui nende sündmuste kohta, mis toimusid tema elus kunagi minevikus. Kui küsida, mis toimub tema peas kui ta üritab mõtelda tulevikule, kas siis 15 minuti kaugusel või aasta jagu ette, siis ta suudab parimal juhul ütelda, et tema mõistus on selle koha pealt “tühi”. Tõepoolest, kui paluda tal võrrelda seda kahte “tühjust”, siis ta ütleb, et need on sama sorti tühjused. Seega K.C. on võimetu kujutlema oma tulevikku, nii nagu ta on võimetu meenutama oma minevikku (vt. Tulving, 2002b).
Samal ajal ei oma K.C. suuremaid probleeme füüsilise aja ja füüsilise ruumiga. Ta mõistab ja oskab sarnaselt teistele inimestele kõnelda füüsilisest ajast, selle ühikutest, struktuurist ja selle mõõtmisest kella ning kalendri abil. Kuid see teadmine iseendast võimalda tal mäletada sündmusi, mis on mingil ajahetkel tema endaga toimunud. Füüsilise aja kirjeldamine on tarvilik, kuid mitte piisav ajas rändamiseks. Midagi on veel vaja ja see midagi – aja teadvustamine, milles isiklik kogemus on salvestatud – näib K.C.-l puuduvat. Seega näitab K.C. juhtum lahknevust aja ‘tundmise’ ja ‘kogemise’ vahel: on suur erinevus faktide teadmise ja möödaniku mäletamise vahel (lähemalt Tulving, 2002a, 2002b).
Oluline õppetund, mis on psühholoogial õppida K.C. ja paarist teisest sarnasest juhtumist, on see, et ajas rändamise ei ole inimese mõistuse paratamatu kaaslane. Võib olla, nagu me K.C. juhtumist näeme, igati mõistlik ja arukas inimene, kuid mitte omada ajas rändamise võimet. Seega peab ajas rändamise oskus olema teatud mõttes iseseisev ja muust mõistusest eraldi asuv võime. Vastasel juhul poleks ajas rändamise võimet olnud võimalik muust mõistusest eraldada, nagu see juhus K.C.-ga karmi eksperimendi käigus.
Teadvus ei ole midagi keerulist ja salapärast. Teadvus on alati millegi teadmine. Kui näiteks ämblik saab enda kootud võrgu rappumisest aru, et sellesse on sattunud kärbes ja suundub oma peidikust seda püüdma, siis on tal olemas kindel teadmine saakloomast ja nendest protseduuridest, mida tuleb tal selle kättesaamiseks teha. Muidugi on ämbliku või ükskõik millise teise looma teadmised maailmast võrreldes inimesega väga piiratud. Ämblik elab üsna ahtas ämbliku asjade maailmas, mis ei kattu kuigi palju nende asjade maailmaga, milles elab näiteks merisiilik või mudakonn. Kuigi ka inimene elab samuti piiratud omailmas (Umwelt), kui kasutada Jakob von Uexkülli loodud mõistet, on tema asjade maailm palju avaram kui ämblikul, merisiilikul või mudakonnal. Loomadel on kahtlemata võime tajuda ja ära tunda asju, iseäranis neid asju, mis kõlbavad söömiseks. Teadmine sellest, mis kõlbab söömiseks ja mis mitte võib olla nii kaasasündinud kui ka elu jooksul omandatud. Kuid peamine erinevus inimese ja looma vahel on selles, et ämblik küll teab, kuidas näiteks võrgus siplev kärbes niitidesse mässida ja seejärel ära süüa, kuid ta ise ei ole sellest teadmisest teadlik. Tema jaoks kärbes ja teadmine kärbsest üks ja seesama asi. Ja kuna ta pole oma teadmisest teadlik, siis pole ämblikul ühtegi võimalust mäletada või meenutada näiteks ühte eriti rammusat kärbest oma varasemast elust. Ämblik, nagu ka kõik teised loomad, ei saa ette võtta mõttelist rännakut ajas ja pöörduda mõne varem toimunud isikliku elu sündmuse juurde. Tal on küll ämbliku elu jaoks vajalikud teadmised, kuid ta ei saa pöörduda tagasi mõne oma varasema kogemuse juurde.
Idee sellest, et ajas rändamise võime on ainult inimesele omane, pärineb õigupoolest Wolfgang Köhlerilt. Tallinnas sündinud 20. sajandi üks väljapaistvamaid psühholooge kirjutas, et šimpans elab ajas, millel on väga piiratud tulevik ja minevik (Köhler, 1917/1925). Šimpans, kõnelemata juba teistest väiksema intellektiga loomadest, elab pidevas olevikus. Kui inimahvidel ka ongi mingi ajahorisont, mis on veidi kaugemal käesolevast hetkest, on see võrreldes inimese omaga ikkagi väga piiratud (Roberst, 2002).
Ei ole mingit põhjust, et organismi areng viljastatud munarakust täiskasvanud organismiks kordaks kunagi evolutsiooni poolt läbikäidud teed. Kuid kronesteesia puhul näib see just nii aga olevat: sarnaselt loomadele elavad väikesed lapsed vaid olevikus.
Kuna lapsed oskavad kõnelda, siis võivad nad kergelt petta ära kõrvaltvaataja. Kuulates laste kõnet võib kergesti tekkida illusioon, et nad rändavad vabalt ajas tagasi. Kujutame ette kolme ja poole aastast Paulat, kelle ema on ta just tagasi toonud sõbranna Liisa sünnipäevalt. Kui isa küsib, kuidas talle sünnipäev meeldis, siis vastab Paula küsimusele veenva jutuvadaga: “Me mängisime, Liisa sai palju kingitusi ja me kõik sõime torti. See oli nämmu!” Seda kuuldes on raske arvata, et väike Paula tegelikult ei suuda tagasi rännata aega, millal toimus sünnipäeva pidu. Võimalik, et Paula tõepoolest suutis mõttes ennast asetada nende sündmuste keskele, mis toimusid paar tundi tagasi. Mõned lapsed suudavad seda, kuid mitte kõik. Samavõrd usutav on see, et Paula ei mäleta seda, mis toimus sünnipäeva peol. Ta teab seda, mis seal juhtus, nii nagu ta teab paljusid asju teda ümbristeva elu-olu kohta, ja seepärast oskab sellest arukalt kõnelda. Paljud Paula vanuses lapsed ei valda veel ajas rändamise kunsti.
Taibukad katsed, mille psühholoogid on välja nuputanud, näitavad, et enamus kolmeaastaseid lapsi ei ole võimelised ajas rändama. Eelkõige sellepärast, et nad ei suuda mäletada seda, mida nad hetk tagasi mõtlesid või tundsid. Ühesõnaga, väga väikesed lapsed ei näi mäletavat oma varasemaid vaimseid seisundeid. Kuidas on võimalik, et laps ei suuda arvet pidada selle üle, mis tema mõistus toimus? Ühe teravmeelse katse autoriks on Alison Gopnik, kes näitas alguses lapsele kinnist kommikarpi ja küsis, mis seal sees võiks olla. Mõistagi arvasid lapsed, kes karbi ära tundsid, et seal on kommid. Kui lapsel lubati seejärel karp avada, siis avastas ta üllatusega, et selles on hoopis värvipliiatsid (Gopnik & Astington, 1988). Kui esimene üllatus üle sai küsiti lapselt kolme liiki küsimusi: "Mida Nicky võiks mõelda, mis selles karbis on?", "Kas see karp näeb välja nii nagu selles võiksid olla kompvekid?" ja "Mis sinu arvates oli selles karbis enne, kui sa ta avasid?" Sõltumata küsimuse vormist vastas enamus kolmeaastaseid lapsi, et nad mõtlesid kohe alguses, et karbis on pliiatsid. Võiks arvata, et lastel on lihtsalt halb mälu ja nad ei suuda meenutada, mis juhtus mõni minut tagasi. Kuid nii see ei ole. Samad lapsed mäletasid väga hästi sündmusi ja nende ajalist järgnevust juhul, kui tegemist ei olnud nende oma peas olnud mõtetega vaid väliste füüsiliste sündmustega. Lastele näidati mängumaja, mille sisse oli peidetud üks mänguasi. Lapse nähes võeti see mängumajast välja ja pandi sinna üks teine eelmisest erinev mänguasi. Kui nüüd lapselt küsida: "Mis oli selles majas enne kui me katuse pealt ära võtsime?", siis ei ole kolmeaastastel mingeid raskusi sellele küsimusele vastamisega. Seega nad mäletavad väga hästi eelmisi sündmusi juhul, kui tegemist pole tegemist nende endi peas olnud mõtetega. Lapsed jäävad hätta siis kui nad peavad mõtlema mitte asjade vaid omaenda mõtete peale, millega nad ilmselt toime ei tule.
Vaimukaid katseid, mis näitavad laste mõtlemise oleviku külge kammitsetust on teisigi. Näiteks ühes uurimuses õpetati 4-6 aastastele lastele uusi värvinimesid (Taylor, Esbensen, & Bennett, 1994). Lapsi harjutati mõttega, et mingi neile tundmatu sõna (näiteks “marun”) tähendab punast ja mingi teine sama tähenduseta sõna (“taupe”) tähistab rohelist. Ka kõige noorematel lastel ei olnud raskusi uute sõnade omandamisega ja nad õppisid lühikese ajaga valima esemeid vastavalt sellele värvile, millele need seni tundmatud sõnad osutasid. Kui aga umbes 10 minutit peale eduka õppimise lõppu küsida lastelt, kuidas nad said teada, et näiteks “marun” tähendab punast, siis vastas enamus 4-aastaseid, et nad on selle sõna tähendust alati teadnud. Kuigi viieaastased mäletasid uute sõnade päritolu paremini kui nooremad lapsed, kordasid mõned viieaastased lapsed ikkagi sama viga. Ka see katse viitab sellele, et väikesed lapsed ei suuda jälgida seda, milline on nende teadmiste päritolu.
Seega näib, et väikesed lapsed suudavad ära tunda asju, mäletavad sündmusi, mis nendega on eelnevalt juhtunud, kuid nad ei suuda mõttes tagasi rännata olukorda, kus nad mõtlesid või tundsid teisiti kui siin ja praegu. Nad ei oska kirjeldada oma vaimuseisundeid ja järelikult ei oska ennast ajas tagasi viia olukorda, kus neil oli praegusest erinev vaimuseisund.
Samavõrd raske kui mõelda minevikule on lastel raske tulevikku ette näha. Rännakud tulevikku on esialgu võimatud, kuna lapsed sarnaselt loomadele on oleviku kammitsas. Sellest pääsemine on vaevaline protsess. Laps õpib järk-järgult ennustama ette tulevasi sündmusi ja saavutab seeläbi suurema kontrolli keskkonna üle, milles ta elab. Tuleviku mõiste tekkimine ja selle teadvustamine on lastele pikk ja vaevaline protsess (Haith, Benson, Roberts, & Pennington, 1994). Ilmselt vanemad tajuvad seda vaistlikult ja nagu Marhall Haith’i uurimused näitavad kõnelevad emad-isad oma lastele vähemalt 5-7 korda rohkem tulevikust kui minevikust. Ilmselt aitab selline tulevikule suunatus hakata ka lastel mõtlema mitte ainult sellest, mis on olemas, vaid ka sellest, mis on tulemas.
Seega ei hakka ajamasin, mis lubab rännata minevikku ja tulevikku, kohe sünnimomendist peale tööle. Kulub veel kolm-neli-viis aastat enne kui see hakkab enam-vähem korralikult toimima.
Esitatud küsimuses tähendab “meie” kogu liiki homo sapiens. “Olema” tähendab kõike seda, mida inimkond on seni suutnud korda saata alates tehnoloogiatest, mida ta on loonud, kultuurist ja lõpetades ühiselu korraldusega, milles inimesed elavad. Ühesõnaga, me küsime, miks on üks loomaliik – inimene – kõigist teistest liikidest erinev ja on suutnud muuta looduslikku keskkonda, milles ta elab rohkem kui ükski teine liik siin planeedil. Miks näiteks gorillad ei raja endale elamuid, ei kasuta tuld ning ei märgi üles astronoomiliste vaatluste tulemusi? Miks šimpansid pole seni leiutanud keelt, mis laiendaks oluliselt nende suhtlemisvõimalusi? Mis on see inimesele eriline, mis on ta teinud kõigist teistest loomadest erinevaks?
Teadlased armastavad mõningaid küsimusi, millele nad väsimatult üritavad vastust leida. Üheks selliseks küsimuseks on see, mis on see eriline, mille poolest erineb inimene kõigist teistest loomadest ja elusolenditest? Mis on ainuinimlik? Mida rohkem selle küsimusega tegeleda, seda ebamäärasemaks vastus muutub. Pikka aega tundus, et keel on unikaalselt inimlik omadus. Nüüd on suur hulk šimpanse, gorillasid ja orangutange ära õppinud inimkeele sellisel määral, et saab kõnelda keele omandamise astmest, mitte aga võimetusest keelt omandada. Muidugi ei moodusta inimahvid nii keerulisi lauseid kui inimene, kuid nad saavad aru sõnade tähendusest ja võivad moodustada uusi lauseid, mida nad pole varem kuulnud või näinud (Terrace, Petitto, Sanders, & Bever, 1979).
Samuti tundus, et kultuur – mittepärilikult ühest põlvest teise pärandatud teadmised, oskused ja harjumused – on inimese tõeline pärusmaa. Lähemal vaatlusel selgub, et ka näiteks šimpansidel on palju teadmisi ja oskusi, mida ei kanta edasi geenide kaudu vaid õpitakse reeglina oma vanematelt liigikaaslastelt. Iseloomulikult kõikidele kultuuridele on need harjumused piirkonniti erinevad. Šimpanside käitumise uurijad loetlesid kokku vähemalt 39 erinevat käitumismustrit (tööriistade kasutamine, suhtlemine, kurameerimine jne.), mis on kasutusel ühes šimpanside kogukonnas, kuid puudub mõnes teises (Whiten et al., 1999). Kohe peatselt järgnes šimpansile ka orangutang: orangutangide kogukonnad erinevad omavahel õppimise ja jäljendamise teel edasiantavatelt teadmistelt ja harjumustelt (van Schaik et al., 2003). Seega on kultuur, vähemalt kõige algsemal kujul, olemas mitte ainult inimestel, vaid ka inimese lähisugulastel šimpansidel ja orangutangidel.
Suur osa maailma progressiivsest elanikkonnast uskus pikka aega teaduse popularisaatorit Friedrich Engelsit, kes väitis, et tööriistade valmistamine on see eriline, mis eristab inimest loomast. Töö tegi ahvist inimese (Engels, 1980). Kuid hiljem selgus, et tööriistade kasutamine ja isegi valmistamine pole omane ainult inimesele. Lisaks šimpansitele ja teistele primaatidele valmistavad tööriistu isegi linnud. Hiljuti sai ajakirjade ja TV kanalite staariks vares nimega Betty, kes meisterlikult valmistab kirjaklambrist või mõnest muust käepärasest materjalist konksu, millega ta osavalt oskab torust toitu kätte õngitseda (http://users.ox.ac.uk/~kgroup/tools/tools_main.html) (Weir, Chappell, & Kacelnik, 2002). Seega pole ka tööriistade valmistamine see, mida inimene ainsana oskab teha.
Immanuel Kant, kelle viimast näoilmet võib Tartus kipsi tardununa näha, väitis, et hoopis eneseteadvus on see, mis tõstab inimese mõõtmatult kõrgemale kõikidest loomadest. Pikka aega võeti seda iseendast võetava tõena, kuna polnud head ideed, kuidas üldse kindlaks teha, kas loomal on eneseteadvus. Kuigi eneseteadvusel on mitmeid omadusi, on peeglis iseenda kujutise äratundmine hea ja usaldusväärne märk eneseteadvuse olemasolust. Kas loom suudab kasutada peeglit selleks, et uurida oma keha sealt kuhu ta ilma peeglita ei küüni vaatama? Selgus, et eneseteadvus on vähemalt algsel kujul olemas nii šimpansil kui orangutangil, kes ennast peeglis ära tunnevad (Gallup, 1970). Need katsed näivad kinnitavat, et ka eneseteadvus pole inimkultuuri leiutis, vaid see võime oli olemas juba kõikide inimahvide ühisel eellasel umbes 13 miljonit aastat tagasi (Povinelli, 1993).
Kuid inimesele ainuomaseid omadusi on pakutud veel mitmeid. Näiteks higistamist ja kahel jalal jooksmist (Heinrich, 2002). Erinevalt meie bioloogilistest lähisugulastest, kes kasutavad liikumiseks kõiki nelja jäset, võime me joosta pikki vahemaid kahel jalal. Selleks, et keha see juures üle ei kuumeneks õppis inimene ka üle keha higistama, oskus, mida ei ole ühelgi lähisugulasel. Võimalik, et tagajalgadel jooksmine ja higistamine on kuidagi seotud aju mahu kiire kasvuga inimesel, kuid inimene erineb inimahvlastelt eelkõige oma vaimsete võimete poolest. Paljud neist võimetest, mis inimesel on eriti kaugele arenenud, on olemas ka loomadel. Näiteks mõtlemisvõime ja oskus aru saada märkidest ehk olukordadest, kus üks asi osutab mingile teisele asjale.
Mis võiks olla see unikaalne joon, mis eristab inimese mõistust kõikidest teistest mõistuse vormidest? Selles töös on välja pakutud mõte, et selleks eriliseks jooneks, mis eristab inimest kõigist loomadest on ajas rändamise võime. See, mis teeb inimese unikaalseks ülejäänud loomariigi suhtes on inimese ajus paiknev ajamasin, mis lubab inimesel korraldada ajarännakuid, mitte ainult minevikku, vaid ka tulevikku. Kuna see masin on olemas vaid inimesel, siis järelikult pidi mingil hetkel toimuma põhimõtteline muutus teadvuses ja aju ehituses. Võib endale ette kujutada, et meie kahejalgsed esivanemad, nagu näiteks Etioopiast leitud kolme miljoni aasta vanune Lucy (Johanson & Edey, 1981), elasid lihtsat ja pretensioonitut elu. Nad otsisid endale toitu, pidasid jahti, paljunesid ja kui vaja, kaitsesid oma lapsi vaenlaste eest. Meie eellased ei vaevanud oma pead selliste probleemidega nagu, mis on õnn ja mis on õiglus. Kuid sellele vaatamata on mõttetu väita, et nende elu oleks olnud vilets ja haletsusväärne. Nad tegid just seda, mida instinktid ja muud evolutsiooni poolt kujundatud tungid olid programmeerinud neid tegema. Kuna neil ei olnud oma elule mingeid teisi alternatiive, siis olid nad selle loodusliku protsessi lahutamatuks osaks ja selle elluviijaks.
Tegelikult oli üks asi, mis aitas hominiididel jätkata nende loomulikku ja ühetaolist elu ühest põlvest teise. See oli see, et nad ei olnud teadlikud ajast. Kuna nad ei olnud ajast teadlikud, siis ei saanud nad ka rännata minevikku ja palju olulisem tulevikku, mis oleks kasvõi ühe kujuteldava joone poolest olnud erinev sellest lõputult kestvast olevikust, milles nad elasid. Ruumist olid meie esivanemad hästi teadlikud, kuid mitte ajast. Piisavalt täpne mõtteline pilt ümbritsevast ruumist ei ole olemas mitte ainult hominiididel, vaid ka paljudel teistel liikidel. Psühholoogide üheks märkimisväärseks saavutuseks on see, et nad suutsid näidata, et mõttelised kaardid ümbritsevast ruumist on olemas mitte ainult inimesel, vaid ka näiteks rotil, kes peab labürindis leidma tee toiduni või vastassugupoole isendini (Tolman, 1948). Teravmeelsed katsed ei jätnud kahtlusele ruumi, et isegi sellise väikese ajuga loom nagu rott suudab oma peas luua piisavalt hea “kaardi”, et leida kõige lühem ja kiirem tee ühest ruumipunktist teise. Kindlasti oli meie kahel jalal kõndivate esivanemate mõtteline kaart palju suurem ja täpsem kui rotil, kuid kronesteesia võime puudus neil nagu kõigil närilistel. Mõistagi võtsid tegevused, mida meie hominiididest eellased ette võtsid, aega ja keerulisemad operatsioonid toimusid kindlas ajalises järgnevuses, kus üks kindel tegevus eelnes teisele. Kuid aeg oli sarnane valgusele, mis teeb võimalikuks asjade nägemise, õhurõhu perioodilisele kõikumisele, mis teeb võimalikuks helide kuulmise ja raskustungile, mis toob iga massi omava eseme alati maa peale tagasi. Lisaks valgusele, õhurõhule ja raskustungile oli veel musttuhat teist asja, mille olemasolust inimesed ei olnud teadlikud. Kõik need füüsilised jõud ja mõõtmed olid objektiivselt olemas ja mõjutasid või vähemalt piirasid inimese tegevusi. Kuid subjektiivselt neid ei eksisteerinud, kuna inimesed ei suutnud neist mõtelda ja neid endale mingil muul viisil teadvustada.
Kui mingil ajaloo hetkel inimesed said ajast teadlikuks ja ühes sellega iseenda olemasolust, siis oli see kõige suurem muutus, mis elusa loodusega kunagi on juhtunud – inimene muutus ajaränduriks. Võime taaskogeda seda, mida on varem juba kogetud (episoodiline mälu) omas juba iseendast otsustavat mõju keskkonnaga kohanemisele ja ellujäämisele. Kuid tõeliselt revolutsiooniline oli ajarändamise vastassuund, võime olla teadlik tulevikust. Selles kirjutises me tahame väita, et tulevikust teadlikuks saamine oli fundamentaalne ja absoluutselt kriitiline tingimus, mis viis tsivilisatsiooni ja kultuuri tekkimisele.
Seega siin kaitstav tees on selles, et selleks unikaalseks jooneks, mis eristab inimest kogu ülejäänud loomariigist, on meie autobiograafiline mälu, mis eeldab võimet tajuda ja teadvustada aega (vt Tulving, 2002a, 2002b). Kronesteesia – võime tajuda aega – oli üheks ja suure tõenäosusega kõige kriitilisemaks teguriks, mis viis inimkultuuri tekkimiseni, sellistes vormides, nagu me seda tänapäeval tunneme. Mõte on lihtne: teadmine tuleviku olemasolust on tarvilik eeltingimus selleks, et muuta olulisel ja märkimisväärsel määral kogu seda keskkonda, milles organism elab. Konkreetsemalt seisneb kronesteetilise kultuuri hüpotees selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku. Loom, kes ei suuda ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat algatamaks tegevusi, mille kasu ei ole koheselt märgatav olevikus, milles ta elab. Selline loom, kes ei suuda ette näha ja planeerida potentsiaalset tulevikku, käitub vastavalt keskkonnas valitsevatele füüsikalistele ja bioloogilistele seadustele, nendele füüsilistele piirangutele, mis keskkonnas eksisteerivad ja nendele determineeritud käitumisprogrammidele, mille ta on pärinud oma esivenematelt. Kõik need organismi käitumist juhtivad seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid seal pole mingit võimalust, et tulevik, mida veel ei eksisteeri, võiks mõjutada seda, mis toimub olevikus. Pole mingit võimalust peale üheainsa: peab olema tulevik, mis eksisteerib kellegi teadvuses. See on aga võimalik vaid siis kui tajutakse aega ja suudetakse selles rännata nii mineviku kui tuleviku suunas. Seega on kronesteesia trikk, mille loodus leiutas selleks, et mööda minna iseenda fundamentaalsest aja ühesuunalisuse seadusest.
Kuigi elus asi erineb elutust jagavad mõlemad füüsilist ruumi, mille muutumatutele reeglitele nad mõlemad alluvad. Selleks, et tekkida ja ellu jääda peavad kõik liigid mitte ainult kohanema ümbritseva maailmaga, vaid ka kohanema ajas toimuvate muutustega. Eluslooduse areng teab jutustada selliste õnnestumiste ja nurjumiste lugu miljonite liikide kohta miljonite aastate jooksul. Reegel on lihtne ja karm – elada tähendab kohastuda maailmaga sellisel kujul, nagu ta eksisteerib.
Inimene, nii palju kui me seda teame, on ainus loom, kes on kasutanud teist ja tõhusamat viisi, kuidas leida sobiv suhe liigi ja sellele sobiva ökoloogilise nišši vahel. Mingil evolutsiooni arengu hetkel, tuhandeid aastaid tagasi, avastasid inimesed, et pole tingimata vajadust kohaneda iga välismaailma omaduse või muutusega. Üheks viisiks, kuidas toime tulla ümbritseva keskkonnaga on hoopis seda muuta vastavaks nende endi vajadustele. Teised liigid on sama taktikat kasutanud mõne üksiku piiratud eesmärgi suhtes, kuid inimene oli esimene ja seni ainus, kes õppis seda tegema laialt ja suurejooneliselt. Muutused, mida inimene on keskkonda sisse viinud on hämmastavad nii ulatuselt kui oma keerukuselt. Me võime kasutada sõna ‘kultuur’ selleks, et kollektiivselt kirjeldada seda vahet maailmas – materiaalne või virtuaalne, abstraktne või konkreetne – mis eksisteerib tänu inimese sekkumisele ja mis oleks olnud siis, kui seda sekkumist poleks olnud ning esitada küsimuse: milline sündmus inimese evolutsioonis tegi võimalikuks homo sapiensile, aeglaselt, kuid kindlalt kutsuda ellu kõik need monumentaalsed kultuuri saavutused? Mis andis tõuke kultuuri arengule ja mis on seda käigus hoidnud?
Alates Darwinist vaadatakse ajule kui asjale, mis on tekkinud ja arenenud bioloogilise evolutsiooni käigus. Looduslik valik sõelus isendite seast välja need, kes olid elujõulisemad ja paremini kohanenud ümbritseva keskkonnaga. Inimese ajus tekkisid ja hakkasid tööle sellised “masinad” mis andsid toimetulekuks ja maakerale püsimiseks inimese ellasele suurema eelise kui umbes sama suure või isegi natuke suurema ajuga neandertallasele.
Vale on mõelda, nagu seda paljud teevad, et kui mingil põhjusel kaasaegne inimene oli tekkinud, siis jäi evolutsioon inimese jaoks seisma. Väidetakse, et sellest hetkest alates pole inimene enam muutunud ja tänapäeva inimese aju on täpselt seesama, mis ta oli näiteks sada tuhat aastat tagasi. Kõik jälgitavad erinevused inimeste vahel on inimeste endi loodud ja on sotsiaalse päritoluga (Lewontin, 1992). Realistlikum on siiski vaade, et looduslik valik on ka inimese puhul pidevalt edasi toimunud. Ainult see ajalõik, mida inimene suudab analüüsida on liiga väike, et märgata miniatuurseid muutusi, mis inimpopulatsioonis on toimunud või on toimumas. Kuid ei saa olla kahtlust, et kronesteesia sai tekkida ja sinna püsima jääda mitte igas ajus, vaid sellises, mis oli selleks valmis. Näiteks on raske ette kujutada, et kronesteesia ja episoodiline mälu oleksid saanud tekkida lahus keeleliste võimete arengust. Selleks, et ise kõnelda ja teiste kõnest aru saada peab ajus olema vastav kõne produtseerimise ja interpreteerimise neuronaalne “keelemasin”. See “masin” on puudu või on oluliselt algelisemal kujul olemas šimpansil ja järelikult on see evolutsiooni käigus suhteliselt hiljuti tekkinud. Tõepoolest viimase aja geneetilised uuringud pakuvad sellele kinnitust. Näiteks geen FOXP2, mis on vajalik selleks, et inimesel kujuneks artikulatsioon ja keelest arusaamise võime, on olnud veel üsna hiljuti loodusliku valiku märklauaks (Enard et al., 2002). Eesti taustaga Svante Pääbo kirjutas hiljutises ajakirja Nature erinumbris, mis oli pühendatud DNA struktuuri avastamise poolsajandile, et üheks kõige perspektiivsemaks genoomi uurimise suunaks on inimesele ainuomaste geenide uurimine (Pääbo, 2003). Jutt ei ole mitte ainult hiljuti toimunud mutatsioonidest, mis on populatsioonis levinud ja kindlustavad inimesele iseloomulikud omadused, näiteks suure aju mahu. Inimese unikaalsus võib avalduda ka viisis, kuidas toimub geenide ekspressioon ja geenide vaigistamises. Inimene erineb ahvidest mitte ainult uute lisandunud ülesannetega geenide poolest, vaid ka nende poolest, mis osutusid liigseks ja on inimesel hoopis vaikima sunnitud. Kuigi inimese DNA järjestus erineb šimpansi omast vaid 1,2% võrra, on sellest piisav, et inimesel oleksid võimed ja oskused, mida primaatidel ei ole. Nende unikaalsete, ainult inimesel esinevate geenide seas peavad olema ka sellised, mis teevad võimalikuks ajamasina toimimise.
Praeguseks me teame veel üsna vähe sellest, kus täpselt paikneb ajas rändamise aparaat inimese ajus, kuid mingid vihjed selleks on juba olemas. On kõik põhjused kahtlustada, et ajamasin paikneb prefrontaalses ajukoores. Üldiseltki on teada, et inimese kõige rafineeritumad ja komplitseeritumad võimed paiknevad otsmikusagarates või prefrontaalnses ajukoores (Stuss & Benson, 1985). Mitmed kliinilised juhtumid ja tervete inimeste ajutegevuse jälgimine vihjavad tõepoolest sellele, et prefrontaalne ajukoor on kriitiline närvisüsteemi piirkond, mis teeb võimalikuks ajas rändamise. Oluliseks vihjeks on see, et ajukahjustused, millega kaasneb kronesteesia häirumine, lokaliseeruvad reeglina prefrontaalses ajukoores. Näiteks üks teine patsient, kes sarnaselt K.C.-le kaotas ajutrauma tagajärjel võime meenutada minevikus toimunud isikliku elu sündmusi, omas ainust patoloogilist muutust närviteede põimikus, mis ühendab prefrontaalset ajukoort temporaalsete aju osadega (Levine et al., 1998). Selle leiuga haakuvad hästi tervete inimeste peal läbi viidud ajukuvamise uuringud. Näiteks katses, mille viis läbi Fink kolleegidega (1996) uuriti PET (positronemissioontomograaafia) meetodi abil, mis juhtub inimese ajus siis kui nad kuulevad kahte liiki lauseid. Ühed olid võetud inimese enda eluloost, mille inimene oli varem ise kirja pannud. Arvati, et need laused toovad tagasi tükikese isikliku elu kogemust, mis on inimese jaoks emotsionaalselt laetud. Teist liiki laused kirjeldasid sarnaseid olukordi, kuid pärinesid võõrastest teiste katseisikute kirjutatud elulugudest. Oletuse kohaselt kutsusid need laused samuti esile mälestusi, kuid mitte personaalseid, mis tekivad ajas tagasirännaku tulemusel. Fink jt. (1996) leidsid, et oma enda elu puudutavate lausete kuulamine kutsus esile peamiselt aktivatsiooni, mis haaras paremat ajupoolt, kaasa arvatud otsmikusagarad ja prefrontaalne piirkond just selle koha ligiduses, mis on kahjustatud amneesikutel (Levine et al., 1996). Need ja paljud teised andmed sobivad hästi oletusega, et frontaalsagarad etendavad kriitilist osa eneseteadvuses, mis on aga ilmselt võimatu ilma ajas rändamise võimeta (Wheeler, Stuss & Tulving, 1997).
Seega tundub ajukoore otsmiku osa areng kriitilisena kronesteesia võime väljakujunemises. Võimalik, et just see aju piirkond on kujundatud kõige suuremal määral geenide ja kultuuri koosarengu tulemusel. Geenide ja kultuuri koosevolutsiooni idee pakkusid esmakordselt välja Charles Lumsden ja Edward Wilson (1985). Selle idee kohaselt on geneetiline ja kultuuriline areng omavahel seotud. Kultuur muutub ise üheks oluliseks teguriks, mis hakkab suunama bioloogilist evolutsiooni. Sarnasel viisil tugineb kultuuri areng geenidele, mis populatsioonis levivad kui otstarbekad. Selleks, et paremini mõista, kuidas kultuur ja geenid saavad koos areneda, tuleb endale ette kujutada järgmist olukorda. Üksikud indiviidid omandavad paremini kui teised ühiskonna liikmed mõningaid selles kultuuris praktiseeritavaid harjumusi ja tavasid, mis võivad soodustada ellujäämist ja suurema arvu järglaste saamist. Need kasulikud oskused ja harjumused võivad olla väga erinevad. Näiteks ellu jäämise seisukohalt on oluline teadmine sellest, milliseid taimi kõlbab süüa ja millised roomajad on mürgised. Kui puuduvad vastavad instinktid, siis saab seda kasulikku teadmist edasi anda pärimuse teel ning eelise saab selline organism, kelle aju on vastuvõtlikum ja õppimisvõimelisem. Kui looduslik valik on toiminud läbi paljude põlvkondade, siis levivad populatsioonis need kasulikud kultuurilised tavad ja harjumused üheskoos geenidega, mis teevad nende oskuste ja harjumuste omandamise hõlpsamaks. Selle tulemusel laieneb looduslik valik mitte ainult organismi otstarbekaks osutuvatele anatoomilistele ja füsioloogilistele omadustele, vaid ka käitumisviisidele (Wilson, 1998, lk. 127).
Ajas rändamise oskus, mille üheks avalduseks on oma tulevaste tegevuste planeerimine ja tagajärgede ettenägemine, andis indiviididele, kes võrreldes teistega sellega paremini toime tulid, kindla eelise. Näiteks võib endale ette kujutada lihtsat stsenaariumi, et karmi talve elasid üle need indiviidid, kes nägid selle tulekut ette ja tegid selleks vastavaid ettevalmistusi. Kogusid endale toiduvarusid, ehitasid külma kaitseks elamuid, mõtlesid selle peale, et mida teha, et tuli ei kustuks. Need, kes seda tegid omasid näiteks täitsa juhuslikult mingi mutatsiooni tulemusel teistest veidi suuremat prefrontaalset ajukoort või teatud eripärase omadusega närvivõrku. Karm looduslik valik toimides läbi sadade põlvkondade tegi oma valiku. Need inimesed, kellel oli tekkinud uus struktuur, mis võimaldas neil hakata tajuma aega ja ühes sellega ette nägema tulevsi sündmusi, jäid suurema tõenäosusega ellu ja said rohkem elujõulisi järglasi, kes seda kasulikku mutatsiooni endaga koos edasi kandsid (vt. Suddendorf & Corballis, 1997).
Mõtet, et ainult inimene suudab ajas rännata pole lihtne omaks võtta. On olemas tuhandeid näiteid selle kohta, et loomad ja väikesed lapsed mäletavad sündmusi ja olukordi, mis on nendega varem juhtunud. Selliste näidete puhul on raske uskuda, et tegemist ei ole ajas tagasi rändamisega. Samuti on loomariigis hulgaliselt näiteid lausa imelisest aja mõõtmise täpsusest. Loomad võivad väga täpselt mõõta aega, kusjuures väga pikki ajavahemikke. Üks väga kõnekas näide on 13- ja 17-aastased tsikaadid ehk siristlased (Magicicada), kes veedavad 13 või 17 aastat vastsetena maa all, et siis korraga miljonite kaupa nähtamatu käskluse peale täpselt ühel ajal maapinnale tõusta, moonduda tsikaadiks, paarituda, muneda ja seejärel kohe surra. Tegemist on ühe terve liigi omapärase ellujäämise viisiga. Tsikaadid kaitsevad ennast ärasöömise eest mitte mürgi või kaitsevärviga, vaid ajastatud moondega – korraga on neid nii palju, et kõik röövloomad, kes neid jälitavad ei suuda neid kõiki korraga hävitada (Williams & Simon, 1995). Kuigi võime täpselt mõõta nii pikka ajalõiku nagu 13 ja 17 aastat on märkimisväärne, ei kõnele miski sellest, et tsikaadid oskaksid seda aega ise kuidagi teadvustada või tajuda.
Tõepoolest, kas kell ise teab, mis on aeg? Ilmselt iga mõistlik sisetunne ütleb, et mitte. Kell on seade, mis mõõdab aega. Tavaliselt on selleks mingi perioodiline protsess, mis on väga korrapärane ja ajas püsiv. Tehniliste vahenditega täpse perioodilise protsessi loomine ei olnud sugugi lihtne ülesanne, kuigi sellest sõltus maailma meredel navigeerimise täpsus. Inimene õppis aega mõõtma väga hilja. John Harrison konstrueeris oma kuulsa kella H-1, mis võimaldas hakata täpselt asukohta määrama, alles 1737 aastal. Dava Sobel (1998) on kirjutanud haarava loo geeniusest, kes esimesena ehitas kella, mis käis väga täpselt. Kuid see, mis on keeruline mehhaaniliselt ehitada võib olla suhteliselt lihtne bioloogilistele organismidele. Elus loodus õppis aega mõõtma juba üsna varases evolutsiooni staadiumis. Ronald Konopka ja Seymour Benzer avastasid 1971. aastal puuviljakärbsel (Drosophila melanogaster) geeni per, mis hoolitseb selle eest, et kärbsel oleks sisemine kell, mis mõõdab aega (Konopka & Benzer, 1971). Mutandid, kellel puudus geen per ei suuda näiteks päeva ööst eristada. Nende ööpäevane elurütm on täiesti segi. Une ning ärkveloleku perioodid vahelduvad korrapäratult. Hilisemad uuringud näitasid, et analoogne geen eksisteerib paljudel liikidel reguleerides protsesse, mis on vajalikud aja mõõtmiseks. Seega on paljud organismid varustatud kellaga, õigemini paljude kelladega, mis kontrollivad eri pikkusega elurütme. Mõned neist võivad olla erakordselt täpsed.
Kuid kronomeetria ei ole veel kronesteesia. Oskus mõõta aega ei tähenda, et see, kes aega mõõdab oleks ajast teadlik ja suudaks aega endale teadvustada. Aja mõõtmine võib olla täiesti tahtmatu ja mehhaaniline. Ja veel vähem on aja mõõtmine seotud ajas rändamisega. Kell võib küll maha jääda ja ette rutata, kuid see ei ole veel aja tajumine või selles rändamine. Täiesti võimalik, et aja mõõtmise oskus on üks neist vajalikest tingimustest, et kronesteesia saaks üldse tekkida. Selleks, et aega teadvustada tuleb seda eelnevalt registreerida ja mõõta. Selliseid protsesse, mis toimuvad erakordselt suure täpsusega ja nõuavad sündmuste head ajastamist on nii loomariigis kui ka inimese mõistuses piisavalt palju. Kuid aja mõõtmine, mis võib olla uskumatult täpne ja rafineeritud, ei tähenda, et aja mõõtja suudaks kasvõi viis minutit ajas tagasi või ka edasi rännata.
Lõpuks võib küsida kuivõrd uudne on kronesteetilise kultuuri hüpotees? Loomulikult pole ajas rändamise võime erilisus mõtlejatele märkamatuks jäänud. Juba Püha Augustinus kirjutas oma Pihtimustes, et oleviku teadvus ei ole aheldatud ühe hetke külge, vaid paratamatult ulatub sellest väljapoole, nii mineviku kui tuleviku suunas. Augustinuse tähelepaneku kohaselt ei ole siiski olemas kolme erinevat aega vaid kolm erinevat olevikku: möödunud asjade olevik (praesens de praeteritis), praeguste asjade olevik (praesens de prasentibus) ja tulevaste asjade olevik (praesens de futuris) (vt. Agustinus, 1993). Mitmeid olulisi tähelepanekuid kronesteesia kohta tegi Henri Bergson oma teostes, eriti töödes “Essee teadvuse vahetutest andmetest” (Essai sur les donnes immédiates de la conscience, 1889) ja “Mateeria ja mälu” (Matière et mémoire, 1896). Bergson kirjutas, et äratada ellu mingi mineviku kujutlus tuleb ennast esmalt vabastada oleviku painest. Ta arvas, et ainult inimene on võimeline seda laadi pingutuseks. Vaim saab endast teadlikuks vaid sel teel kui ta suudab hoida alles oma mineviku ja ette näha oma tulevikku.
Võimalik, et kõige lähemal oli kronesteetilise kultuuri hüpoteesile Ernst Cassirer. Oma sümboolsete vormide filosoofia kolmandas osas kirjutab ta, et ainult selline olend, kellele on tahe ja kelle tegevused ulatuvad tulevikku, mida ta vastavalt oma tahtele suudab muuta, saab üldse omada “ajalugu”. Iga olend saab tunda ajalugu ja just sellisel määral, millisel ta seda ise aktiivselt loob (Cassirer, 1957, lk. 182). Loom ei suuda vabatahtlikult katkestada tegevuste ahelat, millesse ta on haaratud. Samuti ei ole tema jaoks tuleviku ettenägemist ja võimalust luua soovitud tuleviku kujutluspilti. Ainult inimesel tekib uus tegevuse vorm, mis põhineb kronesteesial, uuel aja tajumise viisil. Inimene eristab, valib ja otsustab. Iga selline otsustus tähendab enda pikendamist tulevikku. See, mis enne oli fikseeritud tegevuste järgnevus kujundab ennast liikuvaks, tõsi ikka veel enesekeskseks, tegevuste järgnevuseks, mille iga lüli on nüüd allutatud terviklikule eesmärgile. “Selles võimes ‘vaadata taha ja ette’ seisnebki inimmõistuse olemus ja peamine funktsioon” (Cassirer, 1957, lk. 183).
Vihjeid selle kohta, et kronesteesia võiks olla peamine inimkultuuri liikumapanev jõud võib leida filosoofide, literaatide ja psühholoogide töödest hulgaliselt. Valdavalt on aga kronesteesiale vaadatud kui nähtusele, mis paratamatult kaasneb või tuleneb mingitest teistest inimese teadvuse omadustest. Kuid tundub nii, et mitte keegi pole varem selgelt ja ühemõtteliselt väitnud, et võime ajas rännata on määrav ja võimalik, et ainus kriitiline tegur, mis seisab selle hiiglasliku kultuurilise plahvatuse taga, mille inimkond on läbi teinud viimase paarikümne tuhande aasta jooksul.
Augustinus, Aurelius (1993). Pihtimused. s.l.: Logos.
Cassirer, E. (1957). The philosophy of symbolic forms. Vol. 3: The phenomenology of knowledge. New Haven: Yale University Press.
Deacon, T.W. (1997). The symbolic species: The co-evolution of language and the brain. New York: W.W. Norton & Company.
Enard, W., Przeworski, M., Fisher, S.E., Lai, C.S., Wiebe, V., Kitano, T., Monaco, A.P., Pääbo, S. (2002). Molecular evolution of FOXP2, a gene involved in speech and language. Nature, 418, 869-872.
Engels, F. (1980). Looduse dialektika. Tallinn: Eesti Raamat.
Fink, G.R., Markowitsch, H.J., Reinkemeier, M., Bruckbauer, T., Kessler, J., Heiss, W.D. (1996). Cerebral representation of one's own past: Neural networks involved in autobiographical memory. Journal of Neuroscience, 16(13), 4275-4282.
Gallup, G.G. Jr. (1970) Chimpanzees: Self-recognition. Science, 167, 86-87.
Gopnik, A. & Astington, J.W. (1988) Children's understanding of representational change and its relation to the understanding of false belief and the appearence-reality distinction. Child Development, 59, 26-37.
Haith, M.M., Benson, J.B., Roberts, R.J., Jr., & Pennington, B.F. (1994). The development of future-oriented processes. Chicago: University of Chicago Press.
Heinrich, B. (2002). Why we run: A natural history. New York: HarperCollins.
Johanson, D., & Edey, M. (1981). Lucy: The beginning of humankind. New York: Simon & Schuster.
Konopka, R.J., Benzer, S. (1971). Clock mutants of Drosophila melanogaster. Proceedings of the National Academy of Sciences USA, 68, 2112-2116.
Köhler, W. (1925). The Mentality of Apes. New York: Harcourt, Brace. (Originaal ilmus 1917. aastal).
Levine, B., Black, S.E., Cabeza, R., Sinden, M., McIntosh, A.R., Toth, J.P., Tulving, E., & Stuss, D.T. (1998). Episodic memory and the self in a case of isolated retrograde amnesia. Brain, 121, 1951-1973.
Lewontin, R.C. (1992). Biology as ideology: The doctrine of DNA. New York: HarperCollins.
Lumsden, C.J. & Wilson, E.O. (1985). The relation between biological and cultural evolution. Journal of Social and Biological Structures, 8, 343-359.
Povinelli, D.J. (1993) Reconstructing the evolution of mind. American Psychologist, 48, 493-509.
Pääbo, S. (2003). The mosaic that is our genome. Nature, 421, 409- 412.
Roberts, W.A. (2002). Are animals stuck in time? Psychological Bulletin, 128, 473-489.
Sobel, D. (1998). Longitude. The true story of a lone genius who solved the greatest scientific problem of his time. London: Fourth Estate.
Stuss, D.T., & Benson, D.F. (1986). The frontal lobes. New York: Raven Press.
Suddendorf, T., & Corballis, M.C. (1997). Mental time travel and the evolution of the human mind. Genetic, Social, and General Psychology Monographs, 123, 133-167.
Taylor, M., Esbensen, B., & Bennett, R.T. (1994). Children's understanding of knowledge acquisition: The tendency for children to report they have always known what they have just learned. Child Development, 65, 1581-1604.
Terrace, H.S., Petitto, L.A., Sanders, R.G., & Bever, T.G. (1979). Can an ape create a sentence? Science, 206, 891-902.
Tolman, E.C. (1948). Cognitive maps in rats and men. Psychological Review, 55, 189-208.
Tulving, E. (1985). Memory and consciousness. Canadian Psychology, 26, 1‑12.
Tulving, E. (2002a). Chronesthesia: Conscious awareness of subjective time. In D.T. Stuss & R.C. Knight (Eds), Principles of frontal lobe functions (pp. 311-325). New York: Oxford University Press.
Tulving, E. (2002b). Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
van Schaik, C. P., Ancrenaz, M., Borgen, G., Galdikas, B., Knott, C. D., Singleton, I., Suzuki, A., Utami, S. S., & Merrill, M. (2003). Orangutan cultures and the evolution of material culture. Science, 299, 102-105.
Weir, A.A., Chappell, J., Kacelnik, A. (2002). Shaping of hooks in New Caledonian crows. Science, 297, 981.
Wheeler, M.A., Stuss, D.T., & Tulving, E. (1997). Toward a theory of episodic memory: The frontal lobes and autonoetic consciousness. Psychological Bulletin, 121, 331-354.
Whiten, A., Goodall, J., McGrew, W. C., Nishida, T., Reynolds, V., Sugiyama, Y., Tutin, C. E., Wrangham, R. W., & Boesch, C. (1999). Cultures in chimpanzees. Nature, 399, 682-685.
Williams, K. S., & C. Simon. (1995). The ecology, behavior, and evolution of periodical cicadas. Annual Review of Entomology, 40, 269-295
Wilson, E.O. (1998). Consilience. The unity of knowledge. New York: Alfred Knops.
One of the most remarkable capacities that nature has seen fit to bestow on human beings is the sense of subjective time – chronesthesia. We propose that chronesthesia, and specifically future-oriented chronesthesia, was one of the most important, perhaps even crucial, factors of emergence of human culture. Consciously apprehended awareness of the existence of future is a necessary, even if not a sufficient, precondition for massively changing one's environment. The hypothesis of chronesthetic culture states that the development of civilization and culture was, and still is, critically dependent on human beings' awareness of their own continued existence in time that includes not only the past and the present but also the future. An animal that cannot think about what might happen at a time that has not yet arrived, and that therefore does not exist, is unlikely to initiate and persist in any activity whose beneficial consequences will manifest themselves only at that, physically nonexistent, time. Such an animal's behavior is governed completely by the physical and biological laws of the world. These laws operate in linear time: the past can influence the present, and the present can influence the future, but there is no way in which the future, that does not yet exist, can influence anything that happens in the present. No way, except one: Future that exists in one's conscious awareness of the world, the kind of awareness that chronesthesia makes possible. Chronesthesia is a trick that nature invented to circumvent its own most fundamental law of unidirectionality of time.