EESSÔNA.

 

 

Antud uurimus käsitleb Nôukogude Liidu lagunemise järgsel Venemaal esile kerkinud laia toetuspinda poliitiliselt konservatiivsetele rahvuspatriootlikele jôududele. Venemaad uurivas erialakirjanduses on nimetatud fenomen saanud oma nimetuse poliitikateadlaselt Alexander Yanovilt - Vene uus parempoolsus, paremini sobiks antud fenomeni tunnusmärgistama termin rahvuslik patriotism. Sellisesse määratlusse sobiksid ka Vene kommunistid poliitilise spektri vasakult tiivalt kes käesoleva käsitluse järgi kujutavad endast rahvusliku patriotismi erivormi mis peitub rahvusliku varjundiga kommunismis kui variideoloogias. Laiemas kontekstis käsitleb see uurimus konservatismi kui poliitilist ideoloogiat tervikuna, tômmates Venemaa uurimise puhul paralleele ka Lääne poliitilisest ajaloost tuntud sarnaste suundumustega. Mainitud fenomeni uurimist teostatakse lähtudes kolmest erinevast aspektist, nende alusel on uurimus ka osadesse jaotatud.

Esimeses, pôhiliselt ajaloolist materjali kasutavas osas uuritakse Vene rahvusliku patriotismi ajaloolist pinnast ja heidetakse pilk sarnastele arengutele Venemaa minevikust. Samas vaatleme uurimisalust teemat laiemas perspektiivis - konservatiivse ideoloogiana, vôrdleme arenguid Venemaal selle Lääne-Euroopa analoogidega.

Uurimuse teises, paljuski sotsioloogilisi teooriaid kasutavas osas, püüame uuritavale fenomenile läheneda jälgides Vene (siiani traditsioonilisele ühiskonnale iseloomulike omadustega) ühiskonna valulisi ja pikaleveninud moderniseerimiskatseid. Vaatleme ja vôrdleme argumente mida traditsioonilist laadi ühiskondade pooldajad on toonud oma konservatiivsete ideoloogiate ôigustamiseks, seda millisel viisil on fundeeritud vastuväiteid moderniseerimisele kôige üldisemas plaanis.

Uurimuse viimane, kolmas osa, tegeleb tänapäevaste Vene rahvuslik-patriootlike parteide, liikumiste ja neid ühendava ideoloogiaga ning kuulub seetôttu rohkem poliitikateaduse valdkonda. Selles osas leiab aset katse konkreetseid poliitilisi jôude analüüsida ja seejärel neid vastavalt klassifitseerida.

 

* * *

Nôukogude Liidu lagunemise järgse reaktsiooniideoloogiana on Vene rahvusliku patriotismi esilekerkimise näol tegemist semifasistlike hoiakutega, lükates tagasi moodsale ühiskonnale omase liberalismipüüde, kohtab selles haiglast anti-semitismi, imperiaalset hoiakut endisesse Nôukogude Liitu kuulunud rahvaste suhtes, traditsioonilist autoritaarsust ja ôigeusklikku fundamentalismi. Paljud rahvuslikult meelestatud vene neokonservatiivid ôigustavad "Venemaale pärisomast arenguteed" metafüüsilis-religioosse vôitlusega satanistliku Lääne ja ôigeuskliku Venemaa vahel taotledes sel viisil traditsiooniliste Vene institutsioonide taastamist läänelike arengureformide sisseviimise asemel.

Laiemas kontekstis on Vene rahvuslik patriotism ideoloogia mis vastandab end intellektuaal-ajaloo ja sotsiaalse muutuse môttes moderniseerumisele. Sellel ideoloogial on vôrreldes Euroopa klassikalise konservatismiga nii universaalseid kui ka unikaalseid omadusi. Sisaldades nii klassikalist konservatismi kui natsionalismi sarnaneb Vene rahvuslik patriotism paljuski oma Lääne analoogidega, ka igatsemine talupoegliku kogukonnaelu ja ôigeusu järele sarnaneb vana Euroopa konservatismiga mis näitas end osalt nostalgiana mineviku teokraatiliste ühiskondade suhtes. Anti-semiitlikud argumendid Vene ultranatsionalistide juures sunnivad paralleele tômbama nii mineviku kui ka tänapäeva fasistlike ja natsionalistlike liikumistega Läänes. Unikaalne on Vene rahvusliku patriotismi juures messianistlik "Vene Idee". Tsaari-Venemaal väljendus see idee ôigeusu kiriku ja Vene riigi vahelistes suhetes, marksismis-leninismis tôlgendati see rahvusliku bolsevismi vaimuks. Tänapäeval on ôigeusu kirik taastanud oma rolli vene natsionalismi ideoloogilise baasina. Tuleb tôdeda, et Vene rahvuslik patriotism on isolatsiooni taotlev ideoloogia ning äärmuslikeimas variantides ülejäänud maailma suhtes agressiivsete hoiakutega.

Terve tekst