SISSEJUHATUS

Valisin oma diplomitöö teemaks "Mitte-eestlased ja valimised Eestis 1992.-1996.", kuna antud probleem on olnud pikka aega kõneaineks, kuid mingit põhjalikku analüüsi pole veel läbi viidud. Mitte-eestlastest kodanike arv näitab pidevat kasvutendentsi, seetõttu on aga vajalik teada, millised on nende valimiseelistused.

Poliitikateaduse seisukohalt on antud probleemi püstitamine ning sellele vastuse leidmine eriti oluline, sest ainult mitte-eestlaste valimiseelistusi teades on võimalik teha prognoose tulevaste valimiste kohta Eestis. Oluline on teada saada, millised käitumismallid mõjutavad valikut.

Eesti seaduste järgi on valimised salajased, seetõttu on väga raske teada saada objektiivseid andmeid mitte-eestlaste valimiseelistuste kohta. Mitmesuguseid küsitlusi on aga läbi viinud EMOR ja Saar Poll, kokkuvõtteid nendest on avaldatud ka ajakirjanduses. Peamiselt on keskendutud sellele, millises piirkonnas milline erakond oli eelistatuim, mitte-eestlaste valimiseelistustele ajakirjandus pole tavaliselt tähelepanu pööranud. Erandiks olid kaks Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna poolt läbi viidud küsitlust kohalike omavalitsuste valimiste ajal 1993. ja 1996. aastal (põhiliselt Tartus). Kokkuvõtted nii eestlaste kui mitte-eestlaste valimiseelistuste kohta ilmusid ajalehes "Postimees", autoriks Raivo Vetik. Mitte-eestlaste valimiseelistuste kohta Tartus andsid hea ülevaate vastavad joonised. (vt. joonis 1.)

Uurimismetoodika aluseks võtsin Albert O. Hirschmani metodoloogilised seisukohad. Albert O. Hirschman loob oma raamatus "Exit, Voice and Loyalty" (väljumine, hääl ja lojaalsus) süsteemi, mis seletab lahti organisatsioonide, firmade ja riikide suhtes rahulolematute liikmete ja klientide võimalikke käitumismalle. Exit ehk väljumine, voice ehk hääl ning loyalty ehk lojaalsus on Hirshmani arvates kolm peamist võimalust reageerida asjadele, mis häirivad firmas, organisatsioonis või riigis.

Nõustuksin täielikult Hirschmani arvamusega, et kaks peamist reageeringut on väljumine ning hääl. Väljumine e. exit tähendab seda, et rahulolematuse korral inimene kas lahkub organisatsioonist või firmast või loobub kasutamast nende teenuseid. Mismoodi võib selline käitumine muuta aga näiteks toodete kvaliteeti või lahendada ükskõik milliseid probleeme, mis viisid inimese väljumiseni? Lahendus on väga lihtne: kui mitmed inimesed loobuvad ostmast firma kaupa või astuvad välja organisatsioonist, siis kahanevad ju tulud ning juhtkond on sunnitud otsima tekkinud probleemile lahendust.

Teine võimalik käitumismudel on nn. hääl. Hääleks nimetatakse seda, kui firma kliendid või siis organisatsiooni liikmed avaldavad oma rahulolematust otse juhtkonnale või mõnele teisele organile, kellel on otsene võim selle organisatsiooni üle. Võimalikud on ka üleüldised protestiaktsioonid, mis on suunatud igaühele, kes vähegi soovib kuulda. Ka sellise käitumise tulemusena peaks juhtkond hakkama otsima võimalikke lahendusi probleemidele, millele kas liikmed või kliendid on tähelepanu juhtinud.

Kolmas käitumismall, lojaalsus, seisneb peamiselt mitte-midagi-tegemises. Inimesed ei tee midagi seisukorra muutmiseks, pigem on nad rahul asjadekäiguga või siis firma poolt toodetava produktiga – nad on lojaalsed firma suhtes.

Valimised ja poliitika üleüldse kuuluvad peamiselt just selle teise käitumismalli hulka, hääle hulka. Antud käitumismalli vaatlengi oma uurimuses lähemalt. Häält võib defineerida kui katset muuta vastumeelset olukorda, mitte selle eest põgeneda. (Hirschman, Lk 30) Hääl on tegelikult iga poliitilise süsteemi aluseks. Samas on hääle andmine ka ainsaks võimaluseks väljendada oma rahulolematust, kui puudub võimalus või ka tahe süsteemist väljumiseks. Samas on tähtis kindlasti ka see, et kui inimene on väljumise võimalust kasutanud, puudub tal edaspidi võimalus kasutada häält, mõjutada poliitilist süsteemi. See on ka ilmselt üks põhjusi, miks paljud mitte-eestlased, kes küll pole rahul kohaliku eluga, ei kiirusta Eestist lahkuma: neil on lootus kodakondsuse saamise teel hakata mõjutama Eesti arengut: kasutada oma häält selleks, et nii Riigikokku kui ka kohaliku omavalitsuse volikogusse saaksid neile meelepäraseid otsuseid vastu võtvad isikud.

Oma uurimuslikus töös seadsin eesmärgiks leida vastus küsimusele – kas, kuidas ning kui suures ulatuses kasutasid mitte-eestlased oma õigust häälele, kui paljud käisid neist stabiilselt valimas (mis on üks peamisi mooduseid häält kasutada), kelle poolt nad hääletavad.

Antud küsimustele vastuse leidmine on Eestis tegelikult äärmiselt oluline. On ju suhteliselt suur osa Eesti rahvastikust mitte-eestlased. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel on Eesti rahvastikust 35,3 protsenti mitte-eestlased. Keskmisest suurem on mitte-eestlaste osakaal linnarahvastikus (45,3%). Tegemist on üsna suure kogukonnaga. Tõsi, praeguseks on see arv väljarände tõttu ilmselt veidikene vähenenud, kuid ilmselt mitte väga palju, sest paljud 90. aastate alguses lahkunud on Eestisse tagasi tulnud. (suulised andmed Kehra koolist).

Seega on üsna oluline teada, kuidas on mitte-eestlased käitunud valimistel siiamaani ning välja selgitada, kas, kui palju ja kuidas on muutunud nende eelistused erinevate valimiste aegu. Vaja on teada, keda toetatakse, sest üha rohkem mitte-eestlasi saab Eesti kodakondsuse ning on seega edaspidi valimisõiguslikud ka Riigikogu valimistel, mitte ainult kohalike omavalitsuste volikogude valimistel.

Oma uurimistöös olen kasutanud EMORi küsitlusi, mis on läbi viidud valimiste toimumiste aastatel. Nendest küsitlustest tulevad mitte-eestlaste valimiseelistused üsna selgelt välja. Lisaks erinevatele küsitlustele olen oma töös kasutanud ka valimiskomisjoni poolt välja antud raamatuid valimiste kohta: Vabariigi Presidendi ja Riigikogu valimised 1992, Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised 17. oktoober 1993, Riigikogu valimine 5. märts 1995 ning Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised 20. oktoober 1996.

Oma töös olen kasutanud ka Tiina Raitviiru raamatut "Eesti Üleminekuperioodi valimiste (1909-1993) võrdlev uurimine", mis vähesel määral keskendub ka mitte-eestlastele valimistel.

Kõige paremateks pean Valimiskomisjoni poolt kahtede viimaste valimiste puhul välja antud raamatuid. Minu uurimistöö jaoks on eriti kasulik ning põhjalik kohalike omavalitsuste volikogude valimiste kohta käiv raamat 1996. aastast. Kõige ebainfromatiivsem on samuti kohalike omavalitsuste valimiste raamat 1993. aastast: peamiseks puuduseks on andmetega koonerdamine – kui teistes raamatutes on ära toodud ka nende erakondade-nimekirjade poolt antud häälte arvud, kes valituks ei osutunud, siis 1993. aasta raamatus need andmed puuduvad.

Väga suurt abi pakkus Hirschmanni raamat, tema exit-voice-loyalty süsteem. Raamat on kirjutatud selgelt ning arusaadavalt, teema piisavalt avatud. Raitviiru "Eesti üleminekuperioodi valimised" on küll mahukas, kuid probleemidesse ei ole sügavamalt sisenetud. Samas on raamatus väga head ning kasulikud tabelid. (Nt. andmed valimisaktiivsuse, maakondade etnilise koosseisu kohta)

Kõige suuremat kasu sain EMORi uurimustest, ilma nendeta oleksin ma tõsiselt hädas olnud. EMORi küsitlused on üsna suurte valimitega: mitte-eestlasi on igas küsitluses osalenud üle 300, enamasti umbes 330. Nende uurimuste kättesaamise eest tänan Eesti Sotsiaalteaduste Andmearhiivi. Pean neid uurimusi üsna põhjalikeks ning nendest saadud andmeid headeks.

Väga tänuväärse materjali sain ka Raivo Vetiku kahest "Postimehes" ilmunud artiklist, mis andsid teavet mitte-eestlaste valimiseelistuste kohta kohalike omavalitsuste valimisel 1993. ja 1996. aastal.

Suurimad raskused töö teostamisel olidki seotud allikate leidmisega. Kuna valimised on salajased, pole võimalik kindlaks teha, kes kuidas hääletas ehk millisele parteile või mõnel juhul ka üksikkandidaadile oma hääle andis. Kätte pole õnnestunud saada isegi seda arvu, kui palju mingites ringkondades on mitte-eestlasi erinevate valimiste ajal valimas käinud. Väikeseks erandiks on 1996. aasta KOV valimised, kus on tehtud eraldi arvestus mitte-kodanike suhtes, kellest valdav osa on ka mitte-eestlased. Paraku pole siiamaani keegi teinud statistikat selle kohta, kui palju konkreetselt mitte-eestlasi mingil aastal on valimas käinud. Just andmete puudumine oligi peamine raskus, millega ma töö käigus pidevalt kokku puutusin. Seetõttu olin sunnitud väga suures osas tegema vaid oletusi, uurides-võrreldes valimiste ning küsitluste tulemusi.

Olen oma töö jaotanud kaheks. Eraldi on välja toodud mitte-eestlaste eelistused Riigikogu valimistel ning kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Leidsin, et see jaotus parem ajalisest jaotusest, mis oleks omavahel kokku pannud aastatelt lähemalasuvad valimised (näiteks 1992. a. Riigikogu ning 1993. a. KOV valimised), kus ei oleks arvestatud seda, et KOV valimistel osaleb rohkem mitte-eestlasi kui Riigikogu omadel. Samuti tuleb mainida, et kui Riigikogu valimistel peab kandideerima erakond või erakondade liit oma nime all või vähemalt rahvale teavitama, kes seisavad nime taga, siis kohalike omavalitsuste volikogude valimistel esinetakse väga sageli nimekirjadega, mis ei räägi midagi selle liikmete parteilisest kuuluvusest (Nt. nimekiri "Kodulinn Kiviõli", "Südametunnistus" jne.). Seega on Riigikogu valimisi kohalike valimistega raskem võrrelda.

Tööd kirjutama hakates püstitasin hüpoteesi, et mitte-eestlased on valimistel tähtsad kaasarääkijad, nii mõnelgi pool on nad ka aktiivsemad valimistel osalejad, eriti mis puudutab kohalikke valimisi. Paljud mitte-eestlased annavad oma hääle, lähtudes eelkõige kandidaatide rahvusest - nad eelistavad nn. "mitte-eesti parteisid" eesti erakondadele. Lähtuksin ka eeldusest, et piirkonniti on mitte-eestlaste valimiskäitumine erinev: suure mitte-eestlaste kogukonnaga piirkondades eelistatakse rohkem oma rahvuskaaslasi ning erakondlik kuuluvus pole nii oluline.

Terve tekst (pakitud)