Isiksuse seadumused ja toimetulekuviisid: nende omadused ja omavahelised seosed

 

Väitekiri tugineb isiksuse viie faktori teooriale. Selle teooria kohaselt on isiksus süsteem, mis koosneb isiksuseomadustest ehk seadumustest ja dünaamilistest protsessidest, mille abil seadumused mõjutavad indiviidi psühholoogilist funktsioneerimist. Isiksuse struktuuri peamisteks analüüsiühikuteks on seadumused – seesmised kalduvused. Seadumused avalduvad iseloomulikes kohastumustes, mis kujunevad ja muutuvad elu jooksul kogemuste käigus. Väitekiri lisab kinnitust oletusele, et isiksuse viiefaktoriline mudel on korratav ka Eesti valimis. Kuigi eri keeltes ja kultuurides läbi viidud isiksuseküsimustike faktorstruktuuride kokkulangevus on kõrge, võib seadumuste struktuuris täheldada kultuurierinevusi, mis ei pruugi olla juhuslikud. Isiksuse viie faktori teooria raames võib neid variatsioone pidada seadumuste kultuurispetsiifilisteks avaldusvormideks, mistõttu nad ei lükka ümber seadumuste struktuuri kultuuriülesuse-ideed. Kuigi seadumused on täiskasvanueas üldjuhul suhteliselt püsivad, kaasnevad vanusega aeglased muutused seadumuste keskmises tasemes. Oma olemuselt on need muutused pigem bioloogiliste kui elukogemuste või kultuurimõjutuste tulemus. Statistiliste tõendite alusel võib toimetulekustrateegiaid kirjeldada kolme sõltumatu dimensiooni kaudu -probleemile suunatud, sotsiaal-emotsionaalne ja vältimisele suunatud dimensioon. Kuigi esitatud tulemuste põhjal avalduvad toimetulekuviisides peamiselt neurootilisus ja ekstravertsus, ei võimalda need järeldada, et teised seadumused on stressiga toimetulekus ebaolulised. Toimetulekustiilide ja seadumuste vahelised seosed võivad oleneda taustateguritest. Kokkuvõttes kinnitavad seosed toimetulekuviiside ja seadumuste vahel oletust, et toimetulekuviiside struktuuri peaks analüüsima isiksuse konstrukti raames, sest need moodustavad terviku.