Eestikeelse sotsiaalfoobia küsimustiku kasutamisvõimalused ja sotsiaalse ärevuse ilmingud normis ja patoloogias

 

Sotsiaalfoobia on ärevushäire, mille korral inimene kogeb ülisuurt hirmu negatiivse hinnangu ja alandamise ees suhtlemis- või esinemissituatsioonides. Häire põhisisuks on tugev soov jätta endast teatud soovitud mulje ja märgatav ebakindlus oma võimete suhtes seda teha. Kardetud olukordi välditakse või talutakse tugeva ärevuse või stressi all olles.

Magistriprojekti käigus loodi meetod sotsiaalfoobia esinemise tõenäosuse ja sotsiaalärevuse taseme hindamiseks ning uuriti selle omadusi ning eristusvõimet. Samuti uuriti sotsiaalärevuse ja vältimiskäitumise vahelisi seoseid erinevatel valimitel- sotsiaalfoobia diagnoosiga inimestel,  kogenud esinejatel, näitlejaks õppivatel tudengitel ja tavalistel tudengitel.

Töö tulemused näitasid, et eestikeelne sotsiaalfoobia küsimustik on kahe alaskaalaga heade psühhomeetriliste omadustega mõõtmisvahend. Esialgselt väljapakutud äralõikepunktid aitavad ära tunda võimalikku sotsiaalfoobiat.

Vältimiskäitumise ja ärevuse vaheliste seoste osas selgus, et kõik grupid erinesid märkimisväärselt sotsiaalfoobia diagnoosiga patsientidest nii ärevuse kui vältimiskäitumise poolest, kuid omavahelised erinevused ilmnesid vaid ärevuses, mitte vältimises. Seega saab väita, et suhtlemis- ja esinemisolukordade vältimine on üks oluline tegur, mille olemasolu korral on tõenäoliselt tegemist sotsiaalse ärevuse kliinilise vormiga.

Töö tulemused näitavad, et kliinilises praktikas ja diagnostikas tuleks suurt tähelepanu pöörata just käitumise jälgimisele ja uurimisele ning teraapias rõhutada turvalisuskäitumistest loobumise olulisust.