Depressioon rahvastikus: hindamine, levimus ja seosed sotsiaaldemograafilise tausta ning sotsiaalse toimimise kognitiivse aspektiga

 

Töö eesmärgiks oli hinnata depressioonisümptomite levimust Eestis, uurida enesehinnangul põhinevate depressioonimõõdikute kasutamisvõimalusi ja analüüsida depressiooni seoseid demograafiliste ja majanduslikke tegurite ning rahulolu ja kontrolliveendumustega.

Depressiooni ja ärevuse enesehinnangu küsimustikku ja intervjuumeetodeid kasutades saadi järgmised tulemused:

Olulisi depressioonisümptomeid esineb 11,1%-l Eesti rahvastikust. Depressiooni esinemine on seotud demograafiliste ja majanduslike teguritega. Mõned faktorid nagu sugu, töötus ning lahutatu või lesestaatus on universaalsed, st samasugused erineva kultuuritausta ja majanduslike tingimustega paikkondades. Osa faktoreid, näiteks rahvus, majanduslike tegurite laad ja haridus omavad spetsiifilisemat tähendust. Eestis on depressiivsust rohkem naistel ning isikutel, kes on madala sissetulekuga, töötud (või ei tööta muul põhjusel), mitte-eestlased või kes pole abielus.

Enesehinnangul põhinevad küsimustikud sobivad depressiivsete häirete sõelumiseks rahvastikus. Enesehinnanguküsimustikega leitud depressiivsuse struktuur on sarnane kliinilise depressiooniga.

Depressiooni ja ärevuse sümptomitel on nii ühine mittespetsiifiline osa kui ka kummalegi seisundile spetsiifiline komponent. Depressioon on seotud madala rahuloluga enamuses olulistes eluvaldkondades. Seos rahuloluga ei ole seletatav ainult objektiivsete elutingimustega. Depressioonil on tugev pöördvõrdeline seos kontrolliveendumustega.