Magistriprojekt käsitleb laste tavaettekujutusi aine lahustumisest ja jäävusest. Töö teoreetilises osas on antud ülevaade aine ehituse ja lahustumise alaste mõistete arengu uuringutest lastel, selleks kasutatavatest metoodikatest ning mõistete kujunemist seletatavatest teooriatest. Empiirilise osa eesmärgiks oli uurida eelkooliealiste ja algklasside laste ettekujutusi värviliste ja värvitute ainete lahustumisest. Esmalt uuriti laste spontaanseid vastuseid lahustumise kirjeldamisel, demonstreerides neile värvitu ja värvilise aine lahustumist. Osa aineid olid lastele igapäevaselt tuttavad (suhkur ja kakao), osa aga tundmatud (sidrunhape ja kaaliumpermanganaat). Ilmnes, et laste jaoks ei olnud oluline see, kas aine on tuttav või tundmatu, pigem mõjutas vastuseid lahustumisprotsessi nähtavus. Värvitute ainete kirjeldamisel kasutati termineid “kaduma” ja “muutuma”, värviliste ainete puhul aga kirjeldati peamiselt veega toimuvat. Teises uurimuses koostati laste spontaansete vastuste põhjal valikvastustega küsimused. Lastele demonstreeriti kaaliumpermanganaadi ja sidrunhappe lahustumist vees. Vastupidi esimesele uurimusele kirjeldasid lapsed sarnaselt nii värvilise ja värvitu aine lahustumist. Ilmnesid vaid ealised erinevused: lasteaialapsed arvasid peamiselt, et aine lahustumisel kaob, koolilapsed aga vastasid, et aine muutub uueks aineks. Tulemustest võib järeldada, et kui lastelt võtta ära võimalus oma vastustes “laiali valguda” ja kirjeldada seda mis nende pilku kõigepealt köidab, siis saame me lastelt hoopis teistsuguseid vastuseid. Kokkuvõtteks võib öelda, et käesoleva töö tulemused viitavad sellele, et algklasside lastel puudub ettekujutus aine jäävusest, mistõttu nad ei mõista ka lahustumisega seotud nähtusi. Samuti võib järeldada, et lapse vastused võivad sõltuda tema võimest seda nähtust verbaliseerida, mistõttu peaks talle olema ette antud mõisted mida kasutada.