Väitekiri on pühendatud vene värsi teooria kõige üldisematele probleemidele, millele lähenetakse generatiivse meetrika seisukohalt. Esimeses peatükis käsitletakse värsi ja proosa vahekorda, sellele lisandub heli ja graafika omavaheliste suhete analüüs värsis. Näidatakse, et erinevalt mitmest grafotsentrilisest värsikäsitlusest ei ole värsi fenomen tuletatav teksti graafikast: kui graafiline liigendus ei toetu meetrilisele, on selle funktsioon puhtornamentaalne. Värsi fenomeni aluseks on kõne meetriline kodeerimine. Teine peatükk sisaldab värsisüsteemide teooriat, nende suhestatust keele prosoodiliste ja meetriliste süsteemidega, samuti pakutakse välja värsisüsteemide tüpoloogia, mida illustreeritakse eesti ja vene värsi näitel. Kolmas peatükk sisaldab süstemaatilist vene värsimõõtude ülevaadet, ennekõike käsitletakse värsimõõte, mis kuuluvad üldeuroopalikku meetrilisse fondi. Iga värsimõõdu kirjeldus sisaldab nii selle grammatikat kui ka statistilisi andmeid selle rütmika kohta, millele lisatakse selle semantiline ja pragmaatiline lühiiseloomustus. Neljandas peatükis käsitletakse värsistruktuuri hüperstroofilist tasandit, mis pole kunagi varem olnud kirjelduse objektiks. Teoreetilist käsitlust illustreeritakse näidetega Joseph Brodsky luulest.