Stroopi testi kasutamine tähelepanu uurimisel

Magistriprojekti eesmärgiks on uurida tähelepanu püsivust värvitunnusel konkureeriva sõnalise stimulatsiooni tingimustes ja esitada modifitseeritud Sroopi testidele aktsepteeritavad normid. Selleks kasutan klassikalise Stroopi testi modifitseeritud suulisi variante. Stroopi efekti (Stroop, 1935) puhul võtab katseisikutel rohkem aega värvi nimetamine sõnastiimuli korral, mis ei lange kokku värviga, millega see sõna on kirjutatud (nt. sõna "kollane" on kirjutatud punase värviga) kui värvi nimetamine neutraalse stiimuli korral (nt. sinist värvi ristid). Kui katseisikud peavad lugema sõnu, mitte aga nimetama värve, siis vastamiseks kulunud aeg mittekokkulangevale ja neutraalsele stiimulile on sarnane. Kui katseisikud peavad aga nimetama värve, millega sõnad on kirjutatud, siis vastamisaeg pikeneb. Stroopi fenomeni tunnuseks ongi erinev vastamiseks kulunud aeg värvi nimetamise ja sõna lugemise vahel. Stroopi test on olnud kasutusel vahendina pidurdusprotsesside uurimisel. Tähelepanusüsteem, mis edukalt summutab ebaolulise (sõna tähenduse), võimaldab kiiremat värvi nimetamist kui süsteem, milles sõna summutamise nõrgenemine toob kaasa suurema konkurentsi sõna ja värvi vahel vastamise protsessis. Stroopi efekti suurusjärk on olnud kasutusel kui tähelepanu pidurdussüsteemi jõudluse näitaja. Uurimuses selgus, et patsientide grupil oli kõigi sooritatud Stroopi testide tulemustes oluliselt suurem pidurdusefekt kui kontrollgrupil.