KOKKUVÕTE Praegused teadmised depressiooni psühhobioloogiast põhinevad antidepressantide toimemehhanismide põhjal tehtud järeldustel. Haiguse põhjused ja toimemehhanism ajus toimuvate muutuste tasandil on siiani ebaselged. Depressioon on kliiniliselt heterogeenne häire, mille sümptoomid erinevatel patsientidel võivad erineda. Siiski võib haigestumine tuleneda esmaselt ühest aju neurokeemilistes ringetes toimunud muutusest. Magistritöös on uuritud kroonilise mõõduka stressi ja noradrenergilise närviringe kahjustuse rolli depressiivsete muutuste kujunemisele katseloomadel. Kroonilise mõõduka stressi näol on tegemist depressioonimudeliga, milles loomi hoitakse püsivalt mõõdukate vahelduvate stressorite mõju all, et kujundada välja üks depressiooni tuumsümptoomidest – naudingutundmise võime püsiv alanemine. Kesknärvisüsteemi noradrenergiline närviringe, mis vastavalt Harro ja Orelandi (1996) hüpoteesile võib depressiooni puhul esmaselt kahjustatud olla, vastutab selektiivse tähelepanu ja meeleorganitest saabuva informatsiooni kõrge signaal/müra suhte säilitamise eest info töötlemisel. Katsetulemused näitavad, et krooniline mõõdukas stress ei kutsu käitumises ja aju monoamiinide neurokeemias esile depressioonilaadseid muutusi. Oluline tegur kroonilise stressi mõju vahendamises on majutustingimustel, uksikult majutatud loomad on stressi suhtes tundlikumad. Noradrenergilise närviring roll sõltub kasutatud neurotoksiini annusest ja kahjustuse ulatusest.