Kokkuvõte

Käesolev magistritöö koosneb kolmest artiklist, mis M. Titma poolt juhitud

rahvusvahelise võrdleva longituuduurimuse "Põlvkondade eluteed" andmete

alusel kajastavad erinevuste kujunemist ühe põlvkonna liikmete rahalistes

sissetulekutes üleminekul käsumajanduselt turumajandusele Eestis aastatel

1992-1997.

Vaadeldav põlvkond, kelle esindajate kohta koguti pidevalt andmeid alates

keskkooli lõpetamisest 1983. aastal, oli 1990. aastate lõpuks jõudnud

kolmekümnendate eluaastate esimesse poolde. Olles Eesti seni harituim

põlvkond ja omades töösuhetes esmast praktikat, kuid veel erialaselt mitte

kinnistunud, said nad turumajanduse kehtestumisel avanenud võimalusi nii

oma potentsiaali kui ka töise tegevuse seisukohalt vanematest põlvkondadest

kiiremini ära kasutada. Samas andis elukogemus aga neile eelise nooremate

põlvkondade ees.

Töös vaadeldakse Eesti kolmekümneaastaste põlvkonna sissetulekute

šokiteraapiast sugenenud esmast diferentseerumist üleminekuperioodi alguses

ning seda, kas siirdeprotsessi arenedes on võitjad jäänud endiselt

võitjateks ning kas esialgselt kaotajateks jäänute olukord on

siirdeprotsessi kulgedes muutunud.

Analüüsil kasutatakse eelkõige mitmesuguseid põhjusanalüüsile omaseid

analüüsimeetodeid (mitmene lineaarne regressioon, multinoomne logistiline

regressioon).

Seoses turumajanduslike reformide ja erastamisprotsessi kiire kulgemisega

tekkis Eestis võrreldes teiste endise Nõukogude Liidu regioonidega

suhteliselt kiiresti sissetulekute sügav diferentseeritus. Võitjateks (ja

seda olulise edumaaga ülejäänute ees) kujunesid eelkõige need, kelle

isiksusomadused võimaldasid ebamäärase majandussituatsiooni võimaluste

kiiret ärakasutamist. Tekkisid ka esimesed kaotajad, näiteks maaelanikud ja

naised.

Siirdeprotsessi arenedes 1990. aastate teisel poolel suurenesid kogu

uuritava põlvkonna ja enamuse tema alarühmade reaalsissetulekud. Kõige

märgatavam oli see kõrgharidusega spetsialistidel. Ka oli tulude

diferentseerituse aste 1997. aastaks oluliselt vähenenud nii põlvkonna kui

terviku ulatuses kui ka peaegu kõigis tema olulisemates alarühmades. Siit

võib teha järelduse olulise osa kaotajate olukorra paranemise kohta. Paraku

esineb ka neid, kes kaotajaks jäänud ongi. Nii on suurte riiklike

ettevõtete erastamise ja ümberkorraldamise käigus järjest olulisema

sissetulekutaseme mõjurina hakanud toimima rahvus. Samuti jätkub

põllumajanduse taandarengul põhinev maaelanikkonna vaesumine. Vähenenud

pole ka vahed meeste ja naiste sissetulekutes.

Vaadeldaval perioodil täheldati uuritavate seas küllalt kõrget

sissetulekumobiilsust: need, kes suutsid kiiresti akumuleerida

äritegevuseks vajaliku kapitali või kes vastasid hariduselt ja

kvalifikatsioonilt traditsioonilise turumajanduse nõuetele, suutsid oma

staatuse säilitada või seda parandada. See osa esialgsetest võitjatest,

kelle omadused ei vastanud uuele situatsioonile, osutus aga siirdeprotsessi

arenedes kaotajateks.

Kokkuvõtteks võib väita, et kui üleminekuperioodi algul määras tulutaseme

olulisel määral isiklik aktiivsus uute võimaluste kasutamisel, siis

siirdeprotsessi arenedes rakenduvad turumajandusele omased protsessid,

sissetuleku suurus hakkab sõltuma inimese tööalasest staatusest ning muutub

turumajandusele omaste prediktorite (haridus, töö iseloom) alusel paremini

prognoositavaks.

Eelnenu põhjal võib väita, et Eesti on kujunemas traditsiooniliseks

turuühiskonnaks, kus sotsiaalne kihistumine on suurel määral hakanud

toimima ametialase struktuuri baasil.