KOKKUVÕTE Põhiemotsioonide näo- ja kõneväljenduste kõrge äratundmismäär erinevates kultuurides ning erinevate inimeste poolt hinnatuna on erialases kirjanduses korduvalt kinnitust leidnud. Kuigi põhimõtteliselt sarnased, on uurimistulemused alati suuremal või vähemal määral erinevad. Magistritöös on keskendutud nimetatud erinevuste võimalikele põhjustele, olgu nendeks erinevatest meetoditest või katses osalejate individuaalsetest erinevustest tingitud kõrvalekalded. Töö kitsamaks eesmärgiks oli uurida, millist mõju avaldavad hindaja enda emotsionaalne kogemus ning isiksuslikud ning demograafilised näitajad emotsioonide näo- ja kõneväljenduste äratundmise täpsusele. Emotsioonide näo- ja kõneväljenduste hindamine ühes testis võimaldas tuvastada nende võimete vahelised seosed. Töö tulemused lubavad väita, et inimesed, kes kogevad palju positiivseid emotsioone on täpsemad emotsioonide kõneväljenduste äratundjad. Oletus, et viimasel ajal sagedamini kogetud emotsioone omistatakse hinnatavatele emotsiooniväljendustele, leidis vähe kinnitust. Emotsioonide näoväljenduste hindamisel ilmnes tendents omistada näidatud slaididele tegelikust väljenduse afektiivsest sisust sagedamini positiivset ja harvemini negatiivset afekti. Saadud tulemused osutavad hindaja vanusele, soole ning isiksuseomadusele "avatus" kui emotsioonide äratundmise täpsusele tugevat mõju avaldavatele näitajatele.