LÜHIKOKKUVÕTE

Töös vaadeldakse tahtliku kommunikatsiooni korral kasutatavaid

suhtlemise viise ja eesmärke võrdlevalt diplegia spastica diagnoosiga

(0.10.-2.2.vanuses, n20) ja oletatavasti eakohase arenguga (0.9.-1.2.,

n 10) lastel. Suhtlusakti käsitleti väljendusüksusena, mis realiseerub

suhtlusviiside abil kindlatel kommunikatiivsetel eesmärkidel. Selgus,

et 1)rohkem kui pooltel diplegia spastica diagnoosiga lastel esines

suhtlusoskuste osas mahajäämus. Kuuel lapsel ei fikseeritud ühtegi

tahtlikku suhtlusakti. Ilmnes kolm mahajäämust põhjustavat tegurit:

diplegia spastica diagnoosi raskem aste, vanus ning sugu; 2)diplegia

spastica diagnoosiga laste hulgas ilmnes rühmasiseselt, vastupidiselt

eakohase arenguga lastele, rohkem erinevusi. "Segaduse" põhjuseks võis

pidada diagnoosiga laste suuremat vanuse-skaalat (0.10.-2.2.), kuid ka

teisi suhtlemist mõjutavaid tegureid. Nimelt sõltus diagnoosiga laste

suhtlemine rohkematest faktoritest. Suhtlusaktide hulk sõltus

peamiselt lapse kognitiivsest arengust (avaldus tegevuses), vanemate

osalusest, vanusest, soost ning diagnoosiga lastel motoorsest arengust

ja ka suhtlemistingimustest (ruum, esemed). Diplegia spastica

diagnoosi kergemate vormide (I, II aste) korral osa (7) lapsi enam

eakaaslastest oluliselt ei erinenud, tõenäoliselt - "kasvasid

diagnoosist välja". Seejuures tüdrukute prognoos oli mõnevõrra parem.

Vanemad kui aastased diagnoosiga lapsed olid "lähemal" ühesõnalise

väljenduse etapile, kui nooremad eakohase arenguga lapsed. Diagnoosiga

lastel ilmnes 1) rohkem suhtlusakte (peamiselt kolme lapse "arvel");

2) väiksem osakaal üksnes zhestikulaarselt väljendatud suhtlusaktidel;

3) suurem osakaal verbaalselt väljendatud suhtlusaktidel; 4)suurem

osakaal nominatiivses funktsioonis suhtlusaktidel. "Küpsemad" oldi ka

motoorses arengus - zhestikuleerimisel domineeris neil, kuigi vähesel

määral, parema käe kasutus ning enam osutati nimetisõrmega. Seega

suhtlemisel on diplegia spastica kergemate vormide puhul vanusel

siiski kaalukam osa kui motoorsel puudel. Nii eakohase arenguga kui

diagnoosiga lapsed eelistasid 1)zhestikulaarset-vokaalset ning

zhestikulaarset suhtlusviisi; 2)zhestikuleerimisel käte ja pilgu

kombinatsiooni; 3)ise algatada suhtlusakte ning 4)suhelda

indikatiivsel eesmärgil. Samas eakohase arenguga lapsed 1)algatasid

diagnoosiga lastest rohkem suhtlusakte ja 2)juhtisid sagedamini

"vestluspartneri" käitumist.