INDIVIDUALISM AND COLLECTIVISM:

AN EXPLORATION OF INDIVIDUAL AND CULTURAL DIFFERENCES

Individualism ja kollektivism:

individuaalsete ja kultuuri erinevuste uurimus

Kokkuvõte

Individualismi-kollektivismi konstrukt on 1980-ndate aastate lõpul kujunenud ülipopulaarseks teemaks kultuuridevahelises psühholoogias, mille abil püütakse seletada sageli olulisemaid kultuuridevahelisi erinevusi ja sarnasusi. Tüüpilise liigituse kohaselt kuuluvad individualistlike kultuuride hulka Põhja-Ameerika, Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid, samuti Austraalia ja Uus-Meremaa (Hofstede, 1980; Triandis, 1995). Kollektivistlike kultuuride tavapärasteks näideteks on mitmed Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika maad. Selline jaotus ei tähenda, et kollektivism eksisteeriks vaid põllumajanduslikes ja madala arengutasemega kultuurides - erinevaid kollektivismi vorme on leitud esinevat ka Lõuna-Itaalias, Kreekas, Ida-Euroopas ja endise Nõukogude Liidu aladel (Bond & Smith, 1996; Triandis, 1997).

Kuigi individualismi ja kollektivismi on eelkõige peetud kultuuri-dimensioonideks, käsitletakse neid sageli ka isiksuse tasandi nähtustena. Eristamaks kultuuri- ja indiviiditasandite käsitlusi, pakkusid Triandis ja kolleegid (1985) välja mõisted idiotsentrism ja allotsentrism kui individualismi ja kollektivismi vasted isiksuse tasandil. Antud töös, sarnaselt paljudele teistele teemakohastele artiklitele, kasutatakse individualismi ja kollektivismi mõisteid mõlema tasandi nähtuste kirjeldamisel.

Kui algselt käsitleti individualismi-kollektivismi ühemõõtmelisena (Hofstede, 1980), siis hilisemad uurimused on näidanud, et individualism ja kollektivism ei ole ühe dimensiooni kaks vastandlikku poolust, vaid pigem kaks iseseisvat, samas siiski omavahel seotud omadust (nt. Freeman, 1996; Gelfand, Triandis, & Chan, 1996; Rhee, Uleman, & Lee, 1996; Triandis, jt., 1986; Triandis, Bontempo, Villareal, Asia, & Lucca, 1988; Triandis, McCusker, & Hui, 1990). Psühholoogias hetkel enimlevinud käsitluse kohaselt on individualism ja kollektivism kaks eristuvat kultuuridimensiooni, mis seletavad ära suure osa kultuuridevahelistest erinevustest ja mille abil on seega lihtne ja mugav erinevaid kultuure omavahel võrrelda (Kagitçibasi, 1994). Enamus kultuure sisaldavad endas üheaegselt nii individualistlikke kui kollektivistlikke elemente (st. hoiakuid, uskumusi, ootusi, väärtusi, norme jne.), mida erinevates olukordades vastavalt kas rohkem või vähem rõhutatakse. Individualistlikuks (või kollektivistlikuks) nimetatakse tavaliselt seda kultuuri, mille liikmed rõhutavad just individualistlikke (või vastavalt kollektivistlikke) elemente suurema osa ajast ja valdavas osas situatsioonides (Triandis, 1995).

Lisaks on jõutud arusaamale, et nii individualismi kui kollektivismi näol on tegemist komplitseeritud ja mitmetahulise nähtusega (nt. Hui, 1988; Triandis jt., 1986; II ja III uurimus). Näiteks Hui (1988) järgi on individualistlikud ja kollektivistlikud tendentsid sihtgrupispetsiifilised, sõltudes oluliselt vastava sihtgrupi (nt. abikaasa, vanemad, sõbrad, töökaaslased) tähtsusest inimese jaoks. Individualismi-kollektivismi valdkonna grand old man Harry C. Triandise (1993, 1994b, 1995, 1996) arvates on kõige olulisemateks individualismi ja kollektivismi vormideks horisontaalne ja vertikaalne dimensioon.

Kuigi individualismi-kollektivismi käsitlevate uurimuste arvukuse tõttu on 1980-ndaid aastaid hakatud nimetama "individualismi-kollektivismi dekaadiks kultuuridevahelises psühholoogias" (Kagitçibasi, 1994, lk. 52), on uurimused kaasa toonud arvukalt küsimusi nende konstruktide definitsiooni, dimensionaalsuse, põhiomaduste ja mõõtmise kohta nii indiviidi kui kultuuri tasandil (vt. I uurimus). Enamus käesolevasse väitekirja koondatud artiklitest püüavadki nimetatud küsimustele vastuseid leida, keskendudes täpsemalt kolmele teemale:

Esitatud uurimustest lähtuvalt on antud väitekirja põhiseisukohad järgmised: